Artiklid

Tartu Lutsu raamatukogu kirjanduskohvik alustas tegevust 2007. aastal.

Igal kuul valime ühe teose järgmise kuu raamatuks.

Kirjanduskohviku raamatut laenutatakse välja ainult seitsmeks päevaks, et kõik soovijad jõuaksid raamatu läbi lugeda.

Iga kuu viimasel neljapäeval ootame kella neljast pärastlõunal raamatukogu kohvikusse lugejaid, kes koos meiega seda raamatut lugenud on, et sellest kohvitassi juures rääkida.

Kutsume külalisi, räägime loetust ja vaatame, kuhu vestlus meid viib.

Kirjanduskohvik annab võimaluse kohtuda teiste lugemist armastavate tartlastega meeldivas õhkkonnas ja vestelda huvitavatest aktuaalsetest raamatutest.

Kirjanduskohviku raamatud ja külalised:

2023

Detsember: Helene Ranna elust ja loomingust rääkis Karin Sibul.

November: 30. novembril räägiti Hanne Brotheruse raamatust "Mu ainus kodu". Tiina Sulg arutles tantsuõpetaja Ingrid Veskega 

Oktoober: 26. oktoobril oli teemaks Nina Lykke "Ega me siin lõbu pärast ei ole". Vestlesid Kätlin Kaldmaa ja Kaja Kleimann.

September: 28. septembril vestlesid Bernard Kangro teemal Indrek Mustimets ja Tiina Sulg

Mai: 24. mail oli külas Eeva Park raamatuga „Ringmäng ehk aedniku 12 kuud“. Kirjanikuga vestles Eve Pormeister.

Aprill: 27. aprillil räägiti kirjanik Arvo Mägi tetraloogiast „Karvikute kroonika” („Risti riik”, „Uued isandad”, „Õigus hõlma all”, „Lippude vahetus”). Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Aimi Tedresalu.

Märts: 30. märtsil on arutluse all Sayaka Murata romaan "Inimene helendavast klaaskastist". Külas on kirjandusteadlane Kairi Jets.

Veebr./Märts: 2. märtsil räägiti Elsbeth Barkeri raamatust "oo, Kaledoonia". Vestlust juhtis Kaja Kleimann.

Jaanuar: 26. jaanuaril toimunud kirjanduskohvikus võtsime kokku 2022. aastal loetud lemmikraamatud ja lugemismängu. 

2022

Detsember: 15. detsembril oli kohviku teemaks Jaak Jõerüüdi raamat "Seitse odüsseiat". Kohvikut viis läbi Eve Pormeister. 

November: 10. novembril räägitakse kohvikus Juhani Karila raamatust "Väikese haugi püük". Vestlust juhib Kaja Kleimann

September: 29. septembril on kohviku teemaks Stephen King. Külas kirjandushuviline Marko Kivimäe, vestleb raamatukoguhoidja Tiina Sulg.

Mai: 26. mail vaadeldi "Loetud lemmikuid 2022", tehti kokkuvõte tänavuse lugemismängu esimesest viiest kuust. Kohvikut juhtis Mai Põldaas.

Aprill: 28. aprillil räägiti Agneta Pleijeli raamatust "Kaksikportree. Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast". Jutuajamist vedas Tiina Sulg.

Märts: 31. märtsil oli teemaks Ukraina luuletaja Lesja Ukrainka. Külas oli vikipedist Raul Veede, kellega vestles Tiina Sulg.

Märts: 3. märtsil räägiti Berndt von Stadeni raamatust "Mälestusi kadunud maailmast". Baltisakslastest rääkis tõlkija Hanna Miller. 

Jaanuar: 27. jaanuaril tehti kokkuvõtteid eelneva aasta lugemismängust ja teemaks oli "Loetud lemmikud aastal 2021". Kohvikut juhtis Mai Põldaas. 

2021

Detsember: 16. detsembril tulid jutuks Ave Taaveti "Valerahategija" ja Tiina Pai "Kõnelused teise tiigriga". Külas oli literaat Triin Ploom-Niitra, vestles Tiina Sulg. 

November: 18. novembril räägiti Sally Salmineni romaanist "Katriina", külas oli Ahvenamaa giid Kristel Sävborg, katkendeid luges Enn Lillemets, vestles Margit Oja.

Oktoober: 28. oktoobril oli kohviku teemaks Ray Bradbury romaan "451 Fahrenheiti", külas oli kirjanik Maniakkide Tänav, vestles raamatukoguhoidja Kaja Kleimann. 

Kevadperioodil olid kontaktüritused Covid-19 tõttu keelatud. 

2020

November: 18.novembril oli kohviku teemaks A.A. Olafsdottiri romaan "Arm". Vestluses tõlkija Kadri Sikk, katkeid luges Enn Lillemets, juhtis raamatukoguhoidja Margit Oja.

Oktoober: 29. oktoobril oli kõne all Ain Küti raamat "Risti soldati mõistatus. Sagadi paruni mõrvalood. Vestlust juhtis Tiina Sulg.

September: 24. septembril räägiti Frederik Backmani raamatust "Britt-Marie oli siin", vestlust juhtis Tiina Tarik.

Veebruar: 27. veebruaril räägiti Jean Echenozi raamatust "Jooks". Külas oli Raivo Alla, vestles raamatukoguhoidja Annika Aas. 

Jaanuar: Vaatluse all on Liisi Ojamaa (1972 -2019) luule. Külas on kirjanik Aidi Vallik, vestlust juhib raamatukoguhoidja Tiina Sulg.

2019

Detsember: 19. detsembril tutvuti lähemalt Giovanni Guareschi raamatuga "Don Camillo väike maailm". Kohvikut juhtis Kaja Kleimann.

November: 28. novembril räägiti taani kirjaniku Isak Dineseni raamatust "Babette`i pidusöök". Kohviku viis läbi Margit Oja, katkendeid luges Enn Lillemets.

Oktoober: 31. oktoobril olid vaatluse all Tõnu Õnnepalu triloogia "Mujal kodus" kaks esimest raamatut "Pariis" ja "Aaker". Kohvikut juhtis Maia Tammjärv.

September: 26. septembril räägiti kohvikus Steven Brusti fantaasiaraamatutest "Jhereg", "Yendi", "Taltos" ja "Draakon". Külas oli Eva Luts, vestles Mairi Laurik.

Mai: 30. mail rääkisid kirjanduskohvikus osalejad raamatutest, mida nad ise soovitaksid lugeda. Kohvikut juhtis Tiina Sulg

Aprill: 25. aprillil oli külas luuletaja ja tõlkija Mathura, vaatluse all proosatõlked kaugete maade keeltest: Amos Tutola "Palmiveinijoodik", Markoosie Patsaug "Küti harpuun" ja Witi Ihimaera "Vaalaratsanik". Vestlust juhtis Tiina Sulg.

Märts: 28. märtsil oli vaatluse all Prantsusmaal elava tšehhi kirjaniku Patrik Ouredniku "Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu". Külas tõlkija Küllike Tohver ja ajaloolane Ants Siim Tartu Linnamuuseumist. Vestlust juhtis Annika Aas.

Märts: 1. märtsil oli vaatluse all Vahur Afanasjevi romaan "Serafima ja Bogdan". Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Kaja Kleimann.  

Jaanuar: 31. jaanuaril oli vaatlus all Raul Oreškini raamat "Kui ma vananen... ". Külas oli kirjanik ja kriitik Berk Vaher. Vestlust juhtis Tiina Sulg.

2018

Detsember: 13. detsembril olid vaatluse all lemmikraamatud. Lugemisuuringu tulemustest rääkis Katriin Fisch-Uibopuu.

November: 16. novembril rääkis Karl Ove Knausgårdi kuueosalise eluloolise ja intrigeeriva raamatusarja "Minu võitlus" neljast eesti keeles ilmunud osast nende tõlkija Sigrid Tooming.
Katkendi romaanist luges näitleja Enn Lillemets. Kohviku viis läbi raamatukoguhoidja Margit Oja.

Oktoober: 25. oktoobril oli vaatluse all Urmas Vadi romaan „Neverland“. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Karmen Velitschinsky.

September: 27. septembril oli vaatluse all Kai Aareleiu raamat „Vene veri“. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja ja kirjandusuurija Eve Pormeister.

Mai: 31. mail, kevadhooaja viimasel kohvikuüritusel sai igaüks rääkida oma lemmikraamatutest või viimastest lugemiselamustest.

Mai: 3. mail räägiti Elena Ferrante raamatust "My brilliant friend", vestlust viis läbi Venusia Armillei.

Aprill: 26. aprillil oli teemaks iiri kirjaniku, tänavuse Prima Vista külalise Denyse Woodsi romaan „Öine Innsbrucki rong“. Vestlust juhtis raamatukoguhoidja Annika Aas.

Märts: 29. märtsil räägiti Meelis Friedenthali romaanist „Inglite keel“. Külas oli kirjandusteadlane ja õppejõud Mart Velsker, vestlust juhtis raamatukoguhoidja Tiina Sulg.

Veebruar: 22. veebruaril oli vaatluse all uued tõlked austria kirjandusest: Hans Platzgumeri romaan „Serval“ ja Robert Seethaleri romaan „Kogu elu“.
Külas oli tõlkija Piret Pääsuke, vestlust juhtis raamatukoguhoidja Linda Jahilo.

Vaadake ka eelmiste aastate raamatuid ja külalisi:

Oskar Luts. Elulugu

Oskar Luts. Looming

Oskar Luts. Teater

Oskar Luts. Filmid

Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveebi virtuaalnäitused:

EESTI KIRJANDUSE SELTS 100: VABADUS, VÕIMALUS, VAIMSUS

Eesti Kirjanduse Seltsi loomise mõtte algatasid 1905. aastal Jaan Jõgever ja Jaan Tõnisson. EKS asutati 6. augustil 1907 ning aasta lõpuks koondas ta 400 liiget. Esimeseks esimeheks valiti Villem Reiman (kuni 1940 veel: Johan Kõpp, Jaan Jõgever, Anton Jürgenstein, Friedebert Tuglas ja Hans Kruus).

Seltsi põhikirjaline eesmärk on kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine, kodumaa ja rahva igakülgne tundmaõppimine ning tehtud töö tulemuste kättesaadavaks tegemine rahvale. Tähtsaks on peetud rahvaharidust ja keelekorraldust.

Püstitatud ülesannete täitmiseks:
- korraldas Selts kõnekoosolekuid;
- kogus murdesõnu, rahvaviise, ajaloolisi mälestusi, kirjavahetust, arhiivimaterjale;
- korraldas kirjakeelt ja oskussõnavara;
- kirjastas ja toimetas raamatuid;
- algatas 1935. aastal Raamatuaasta korraldamise;
- andis välja ajakirja “Eesti Kirjandus”;
- toetas eesti trükiste bibliografeerimist;
- andis välja kirjandusauhinda ja toetas kirjanikke aineliselt;
- korraldas kultuuritegelaste mälestuse jäädvustamist.

1930. aastate lõpul kuulus Seltsi üle 2000 liikme. Nõukogude okupatsioon katkestas 1940. aastal seltside tegevuse.

Algatusgrupp Peeter Oleski, Kaljo Villako ja Ain Kaalepi juhtimisel hakkas Seltsi taastamise nimel tegutsema 1992. a. novembris. 18. detsembril 1992 otsustas taastamiskoosolek jätkata EKSi tegevust õigusliku järjepidevuse alusel. Esimeheks valiti Kaljo Villako (hiljem: Peeter Olesk, Peeter Tulviste, Toomas Liivamägi).
Taastati aastaraamatute avaldamise traditsioon ning alates 2002. aastast ilmub EKSi kvartalikiri “Vihik”, mis avaldab noorte kirjandusteadlaste ja kriitikute töid.
2003. aastal avati Seltsi esindus Tallinnas. 2004 loodi noortesektsioon NoorEKS, kelle väljaandena hakkas 2005. aastal ilmuma noorte kirjandusajakiri “Värske Rõhk” (nüüdseks iseseisvunud).

EKS algatas 2000-2001 Eesti Raamatu Aasta korraldamise, regulaarselt toimuvad seminarid ja kirjanduse ülevaatekoosolekud. Tartus käivitati kirjandusfestival Prima Vista ja Tallinnas Sotsia. Praegu on EKSil ligi 300 liiget.

EKSi tegevuses on alati olnud tähtsal kohal kirjastamine. 1930. aastateks sai EKSist üks suuremaid kirjastajaid Eestis. Aastatel 1907-1940 ilmus kokku 891 raamatut, neist 783 omakirjastatuna ning 108 Seltsi poolt toimetatuna ja tellituna teistelt kirjastustelt.
Kirjastustegevust mõjutasid eri perioodidel nii poliitilised olud kui ka majanduslikud võimalused. 1920. aastate keskpaiku muutus kirjastamine EKSi põhiliseks tööviisiks. 1938. a. asutati ka oma trükikoda.

Aastatel 1907-1940 jagunesid Seltsi poolt omakirjastatud raamatud:
ilukirjandust – 33 % (sh tõlketeoseid 60 %),
teaduskirjandust – 25 %,
populaarteaduslikku kirjandust – 26 %,
õppekirjandust – 16 %.
(Vt ka: Mari Kalvik. Eesti raamatu arenguloost. Tallinn, 1985.)

Regulaarselt ilmusid Seltsi Aastaraamatud, kus avaldati kogu teave Seltsi tegevuse ja liikmelisuse kohta, algusaastail ka aastakoosolekutel peetud kirjanduse ülevaated. Avaldati ka Seltsi Toimetused, mis hõlmasid mitmekesiseid Eesti maa, rahva ja kultuuri käsitlusi.
Nii nagu kogu EKSi muu tegevus, toimus ka kirjastamine 1907-1940 mitmete toimkondade ja komisjonide kaudu.

Keeletoimkond (loodud 1907)
seisis hea kirjaviisi normeerimise ja rikastamise eest. Suursaavutus oli 1918. aastal ilmunud esimene “Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat”, mis oli aluseks kolmeköitelisele “Eesti õigekeelsuse sõnaraamatule” (ilmus 1925-1937). Keeletoimkond suunas murdesõnade korjamist oma stipendiaatide kaudu (näiteks Andrus Saareste ligi 30-s kihelkonnas), andis välja erialasõnastikke ja keelesõnaraamatuid (saksa, inglise, prantsuse, rootsi).
Keeletoimkonna nimestik

Kuukirja toimkond (loodud 1907)
1905. aastal asutas Jaan Jõgever ajakirja “Eesti Kirjandus” ja kinkis selle EKSi asutamise järel Seltsile. 1940. aastani teadusliku ajakirjana tegutsenud “Eesti Kirjandus” sisaldas artikleid ja arvustusi põhiliselt keele, rahvaluule, kirjanduse ja ajaloo alalt ning avaldas eesti raamatute nimestikke. Ajakirja toimetajateks on olnud Jaan Jõgever, Villem Grünthal-Ridala, Johannes Voldemar Veski ja Daniel Palgi. Trükiarv oli erinevatel ajajärkudel 1000-2000.

Ajalootoimkond (loodud 1907)
seadis oma eesmärgiks kultuuritegelaste kirjavahetuse, käsikirjade, päevikute ja dokumentide kogumise. Seltsi arhiiv sai aluseks koos Eesti Rahva Muuseumiga 1929. aastal asutatud Eesti Kultuuriloolisele Arhiivile (praegu Kirjandusmuuseumi koosseisus).
Toimkond innustas ka suguvõsade lugude uurimistööd ning kirjastas tänapäevalgi populaarsed “Eesti ajalugu I-III” ning Hans Kruusi “Eesti ajaloo lugemiku I-III”.
Ajalootoimkonna nimestik

Raamatukogunduse ja bibliograafia
alal on Seltsil samuti suuri teeneid. Avaldati Richard Antiku eestvõttel koostatud “Eesti raamatute üldnimestikke”, kavandati ajakirjanduse bibliografeerimist. 1921. aastal kutsuti koos Eesti Rahva Muuseumiga ellu Eesti Bibliograafia Asutis (praegu Kirjandusmuuseumi bibliograafia osakond). Nõu ja jõuga võeti osa ka Arhiivraamatukogu loomisest.
Raamatukogunduse nimestik

Koolikirjanduse toimkond (loodud 1907)

Toimkonna missiooniks oli parema koolihariduse huvides nii õpperaamatute kui ka noorte lugemisvara üllitamine, õpilaste varustamine maailmakirjanduse tähtteoste ja paremikuga eesti kirjandusest.
Kooliõpikuid kirjastati 1923. aastani sarjas “Koolikirjandus”, seejärel võttis selle töö enda kätte Haridusministeerium.
Koolikirjanduse toimkonna nimestik
Raamatusarjas “Noorsoo kirjavara” (1909-1929)
ilmus 136 teost. Sari sisaldas sobivat lugemist ka täiskasvanutele. Tõlkijateks valiti parimad jõud: G. Suits, Fr. Tuglas, J. Semper, A. Oras, A. Saareste, A. Annist, A. H. Tammsaare, M. Under, H. Visnapuu jt. Tõlgiti alati originaalide keeltest. Tuntumate autorite raamatutes olid nende elu ja loomingut tutvustavad eessõnad.
“Noorsoo kirjavara” jagunes alaseeriateks:
“Eesti autorite seeria” andis läbilõike vanemast ja uuemast loomingust, lähtudes kirjanduse õppeprogrammidest.
“Maailmakirjanduse seeria” sisaldas erinevate rahvaste tähtteoseid.
“Noorsoo jutukirjastik” illustreeris ja laiendas koolis õpitavat fantaasiarikaste ja eetiliselt kasvatava sisuga teostega.
“Lastekirjastik” sisaldas lastejutte, kangelaslugusid, muinasjutte.
“Populaarteaduslik seeria” oli mõeldud koolis antavate teadmiste süvendamiseks.

Rahvakirjanduse toimkond (loodud 1907)
Eesmärk oli välja anda rahvapärase sisuga odavahinnalisi ilukirjanduslikke ja populaarteaduslikke teoseid, eeskätt peeti silmas rahvaraamatukogude vajadusi. Sari oli kavandatud ettetellitavana.
Rahvakirjanduse toimkonna nimestik
Raamatuseeria “Üleüldine kirjakogu” (1918)
oli mõeldud Saksa Reclam’i eeskujul maailmakirjanduse heas tõlkes vahendamiseks eesti lugejale. Ilmus siiski vaid kolm algupärast raamatut ning sellega jäi asi soiku.
“Rahvakirjanduse” seeria osutus ilmselt siiski sisult raskepäraseks ja hind kalliks, ettetellijate arv oli väike ja sari lõpetas ilmumise 1929. aastal.
Teeneks algupärase kirjanduse vastu saab pidada Andres Saali kogutud teoste väljaandmise hakatamist.

Kodu-uurimise toimkond (loodud 1913)
alustas Eesti kihelkondade kirjeldamisega (1908-1911). Töö sai sisse õige tegutsemishoo, kui 1920. aastal asus toimkonna etteotsa TÜ geograafiaprofessor, Soome teadlane Johannes Gabriel Granö. Kavandati koostada maakondlikud koguteosed (11), mis koondatult kirjeldaksid kogu Eesti geograafiat, majandust ja ajalugu. Materjali kogumiseks saadeti kihelkondi kirjeldama üliõpilased – EKSi stipendiaadid. Raamatuna jõuti välja anda 8 maakonna koguteosed, neist esimesena “Tartumaa” (1925). Põhjalikud käsitlused leiavad tänapäevalgi rohket kasutamist (kättesaadavad ka elektrooniliselt). 1940. aastal töö katkestati, välja andmata jäid koguteosed Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa kohta.
EKSi Toimetuste sarjas ilmunud “Eesti : maa, rahvas, kultuur” (1926) on toimkonna tähelepanuväärne töösaavutus, samuti teatmeteos “Eesti avalikud tegelased” (1932).
Kodu-uurimise toimkonna nimestik

1929. aastal liideti kooli- ja rahvakirjanduse toimkonnad ning moodustati EKSi ühtne kirjandustoimkond (15 liiget, esimees Johannes Semper). Kirjastamistöö praktiliseks korraldamiseks moodustati kirjastuskomisjon (5 liiget, esimees Jaan Roos, hiljem Ants Oras).
Raamatute reklaami- ja müügikorraldus jäi EKSi büroo (juhataja Herman Evert) ülesandeks. Raamatuid levitati endiselt ka raamatukaupluste, müügiagentide ja seltsi usaldusisikute kaudu, büroo sai siiski juhtivaks müügikorraldajaks. Suund võeti ettetellitavatele üksikteostele ja sarjadele. Andekas ja leidlik reklaamiosakonna juhataja Elmar Just muutis reklaamväljaanded piltlikumaks ja sisukamaks, võrreldes varasemate – pelgalt ilmuvate ja müügilolevate raamatute nimestikega. Ettetellijatele olid ette nähtud ka preemiaraamatud.
Kirjastamiseks saadi Eesti valitsuselt (ka Kultuurkapitalilt) laene ja toetusi, mis olid mõeldud rahvusteaduste arendamiseks. Üksiti kohustas toetus trükiseid avalikele ja kooliraamatukogudele odavamalt müüma. Tulus oli kooliõpikute kirjastamine, milles EKS oli eesti keele ja kirjanduse, ajaloo ja ka inglise keele alal juhtpositsioonil.
1930. aastatel võttis Selts vastu otsuse eelisarendada teadusliku (sh populaarteadusliku) kirjanduse väljaandmist. Ellu kutsuti ettetellitav sari “Suurmeeste elulood” (1929-1940 ilmus 56 raamatut) sihiga anda eeskätt noorsoole häid eeskujusid, julgust ja usku ellu. Käsitlused telliti enamasti eesti autoritelt. Sarja toimetas Seltsi teadussekretär Daniel Palgi. Keskmine tiraaž oli 1000 eksemplari.
Sarja "Suurmeeste elulood" nimestik
Samuti ettetellitavana hakkas ilmuma sari “Elav teadus” (1932-1940 ilmus 107 numbrit). Sisukate ja silmapaistvalt hea kaanekujundusega raamatutega “taotleti ülevaadet kogu inimkultuuri tänapäevaseisundist”. (Vt ka: August Palm. Eesti Kirjanduse Selts 1907-1932. Tartu, 1932.) Raamatud said väga popularseks, osa numbreid on seda tänapäevalgi. Umbes pooled on algupärandid. Sarja algataja ja toimetaja oli August Annist. Keskmine tiraaž oli 1500 eksemplari.
Sarja "Elav teadus" nimestik
Vähemharitud lugejate jaoks kavandati populaarteaduslikku sarja “Huvitav maailm” (toimetajaks Jaan Konks), kuid see jäi ellu viimata.
Eesti kirjanduse väljaandmine jäi 1930. aastatel nimetuste poolest vähemusse, kuid vähene ilmunu oli kaalukas. Eeskätt “Kalevipoeg”, mis ilmus Raamatuaastal 10000-lises tiraažis. Samal aastal ilmus ka D. Palgi koostatud koguteos “Raamatu osa Eesti arengus” (tiraaž 2500). Lõpule viidi Andres Saali teostekogu, anti välja Jakob Mändmetsa teoste kogu kolmes köites. Omapärane ja tore ettevõtmine oli 10 setu muinasjutu väljaandmine, mille igas raamatus seisis märge “Setu keelest trükikeelde Julius Mägiste”.
Tõlkekirjanduse maht kujunes suuremaks. Anti välja Aino Kallase kogutud teosed, valimikud soome kirjandusest ja “Kalevala” ning mitmeid olulisi maailmakirjanduse tähtteoseid. Ettetellitavana hakkas ilmuma ilukirjanduslik tõlkeseeria “Maailmakirjandus” (1935-1940 ilmus 25 raamatut). Sarja toimetas D. Palgi.
Sarja "Maailmakirjandus" nimestik
Kirjastatavate teoste hea valik, oskuslik müügikorraldus ja läbimõeldud raamatureklaam tõstsid EKSi kirjastuse 1930. aastate lõpuks “Looduse” ja “Noor-Eesti” järel Eestis kolmandale kohale.

Ka Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts jõudis mõned üksikud raamatud eksiilis välja anda, kuid laiemat ulatust ei saavutatud.
Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi nimestik

EKSi taasasutamise järel pole kirjastamine muutunud situatsioonis enam Seltsi tegevuses esiplaanil. On püütud välja anda aastaraamatut, viimati ilmus 2008. aastal Aastaraamat 2006 (ühtlasi konverentsi "Ain Kaalep 80" ettekandekogumik) . Eesti lugeja jaoks olulisim tegu on Jaan Roosi päevaraamatute toimetamine (Jaan Isotamm) ja kirjastamine (1997-2009). Eesti ajalootundmise seisukohalt kapitaalne töö on Enn Nõu ja Mart Orava koostatud “Tõotan ustavaks jääda…” (2004). Memuaarsarjas "Mälu" on ilmunud 2 teost - Evi Puskari ja Paul Ariste mälestused. Elulooline sari on seni piirdunud ühe raamatuga, Eduard Laamani "Jaan Poska" kordustrükiga. Tartlased leiavad huvitavaid vaatenurki kodulinnale kogumikust "Tartu on unenägu" (2006). Kvartalikiri Vihik (praegu ilmub ebaregulaarselt, viimati talvel 2008) pakub teretulnud avaldamisvõimalust noortele kirjanduskriitikutele. Sarjas "Värske raamat" on ilmunud mitmeid noorte autorite debüütteoseid.
Taasasutatud Eesti Kirjanduse Seltsi nimestik

Galeriid
Lingid Eesti Kirjanduse Seltsi väljaannete kaanepiltide galeriisse Galerii I Galerii II
Samuti on sarjade loeteludesse lisatud olemasolevatele teoste kaanepiltidele otselingid.

Koostas Elle Tarik
August 2007

NOOR-EESTI KIRJASTUS (1913-1940)

Fotol Noor-Eesti tegelasi 1930. aastatel:

I rida: O. Luts, Pikat, A. Pill, A. Luiga, Fr. Tuglas, Pill

II rida:  J. Sisask, Maaser, K. Melso, J. Adamson, Th. Grünthal, J. Ainelo.

III rida: G. Martinson, K. Laagus, Jõesaar, – , A. Kiviste

(Foto: Kirjandusmuuseum)

• Kirjanduslik ja üldkultuuriline liikumine "Noor-Eesti" sai alguse 1903-1904 tegutsenud Tartu õpilasringidest. Alles 1912 saadi registreeruda avaliku ühinguna nime all Eesti Kirjanikkude Selts "Noor-Eesti". Tuumikusse kuulusid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Bernhard Linde jt. Esimene esimees oli G. Suits, kirjatoimetaja B. Linde ja asjaajaja August Pill.
• "Noor-Eesti" kultuuriuuenduse ülesanne oli arendada kirjandust, kunsti ja teadust; kirjastada ja levitada nendel aladel loodud töid; korraldada kõnekoosolekuid ja kursusi; avada lugemislaudu ja raamatukogusid.
• Anti välja viis "Noor-Eesti" albumit (1905-1915), koguteos "Võitluse päevil" (1905) ning ajakirjad "Noor-Eesti" (1910-1911) ja "Vaba Sõna" (1914-1916).
• Edumeelsed üliõpilased soovisid asutada seltsi juurde raamatukogude korraldustoimkonda. Ettepanek sai heakskiidu ning 1912. a. loodi Raamatukogude Korralduse Osakond (lüh RKO, juhataja Kaarel Eenpalu, liikmed Martin Puru ja Andrus Saareste). Esimene palgalise raamatukogude instruktorina rakendati ametisse üliõpilane Juhan Tork. Esineti kõnekoosolekutel raamatukogude asutamise õhutuseks; anti nõu asutamisdokumentide koostamisel; selgitati seadusi ja määrusi raamatukogude kohta; kirjastati esimesed eestikeelsed raamatukogunduslikud teosed; koostati soovitatavate raamatute nimekirju; vahendati raamatukogudele soodsa hinnaga raamatuid.
• I maailmasõda katkestas seltsi ja ka RKO aktiivse tegevuse. Seltsi tegevus vaibuski 1917. aastaks, kuid 1921. a. asutati iseseisev Raamatukogude Korraldusselts (esimees Lui Olesk, liikmed Kornelius Tüür ja A. Pill). 1922. a. kutsuti Tartusse kokku üleriigiline nõupidamine raamatukogunduse tulevase arengu ja korralduse küsimustes. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu asutamise (1923) ja raamatukogude Haridusministeeriumile allutamise järel seltsi tegevus soikus.
• E.K.S. "Noor-Eesti" põhitegevuseks kuulutatud kirjastamist korraldas algselt eestseisus. 1913. aastal otsustati asutada osaühing "Noor-Eesti Kirjastus", mille juhatuse esimeheks valiti B. Linde ja 6-liikmelise nõukogu etteotsa G. Suits. Algselt võisid osanikeks olla vaid seltsi liikmed. Sõlmiti leping seltsi ja kirjastuse vahel, mille alusel oli seltsil õigus käsikirju soovitada, saada osa kasumist ja kõik liikmed said kirjastatud raamatuid osta poole hinnaga. 1930. aastatel osanike ringi laiendati.
• 1923. a. avas kirjastus oma köitekoja ja raamatukaupluse, 1934. a. osteti trükikoda ning 1939. a. Kastani t. 38 hoone.
• 1937. a. algatati koos Eesti Kirjanduse Seltsiga Eesti Kirjastuste Liit.
• Aastatel 1913-1940 kirjastati ca 1400 teost, sealjuures anti välja üle poole algupärase ilukirjanduse kogutoodangust. Avaldati A.H. Tammsaare, O. Lutsu, Fr. Tuglase, M. Underi, M. Metsanurga, A. Gailiti, K.A. Hindrey, A. Jakobsoni, A. Kitzbergi, M. Mõtslase, A. Mälgu, P. Vallaku jt teoseid.
• Kõige tihedamalt oli kirjastusega seotud Oskar Luts: 1913-1940 avaldati 92 tema teost. Kirjastuse ärijuhi Alfred Kiviste soovitusel müüs O. Luts 1936. a. kõik oma kirjastamisõigused alaliselt Noor-Eesti kirjastusele. 1937-1940 ilmus tema "Kogutud teoste" 22 köidet (planeeriti 30).
• Noor-Eesti kirjastuse tegelased eesotsas August Pilliga pidasid oluliseks algupärase ilukirjanduse mitmekesist väljaandmist. Avaldati ka Juhan Liivi, Fr. Tuglase, M. Underi ja M. Metsanurga kogutud teosed, läbirääkimised käisid A.H. Tammsaarega.
• Suured teened on Noor-Eesti kirjastusel eesti raamatukujunduse arengus. Rakendati omaaegseid parimaid kunstnikke (Kristjan Raud, Nikolai Triik, Peet Aren, Ado Vabbe, Hando Mugasto jpt), mis lühikese ajaga muutis oluliselt eesti raamatu välimust.

Koostanud Elle Tarik ja Tiina Tarik.

NOOR-EESTI KIRJASTUSE KIRJASTATUD RAAMATUD (nimekirjad):

1920. aastad olid kogu Euroopas kirjastamisoptimismi aastad, ka Eestis asutati üha uusi kirjastusi. Tartus asutasid 20. sajandi Eesti suurima kirjastuse “Loodus” algselt usaldusühinguna kooliõpikute autorid Aleksander Audova, Hans Männik, Johannes Piiper, August Reeben, Jaan Rumma ja Johannes Voldemar Veski eesmärgiga välja anda eeskätt loodusteaduste õpperaamatuid.

1923. aastal muudeti “Loodus” osaühinguks (Hans Männik, Lydia Mahlstein-Männik, August Vaga, August Hahn ja Gustav Vilbaste). 1938. aastal laiendati omanike ringi, 1930. aastate lõpul oli osanikke üle 300. Avati ka osakond Tallinnas.

Kirjastustegevuse käivitaja, edasiarendaja ja õieti täisperemees oli tegevdirektor Hans Männik, keda rahvasuu nimetas kord “raamatute kuningaks”, kord “valgeks juudiks”. Hans Männik (1893-1942?) õppis Tartu Õpetajate Instituudis (1914-1918) ja lõpetas 1924. a. Tartu Ülikooli zooloogina. 1940. a. ta arreteeriti ja tema edasine saatus pole teada; tema peamine abi äriasjus Jaan Kangilaski tegi enesetapu. Hans Männik oli osaline ka mitme Tartu trükikoja asutamises ja juhtimises, rahvusvahelise kirjastuse “Boreas” rajajaid ning Eesti Kirjastajate ja Raamatukauplejate Ühingu esimees (1926-1938).

Hans Männik oli andekas organisaator ja ärimees, kes orienteerus hästi raamatuturul ja oskas tabada lugemishuvisid. Õpikute kirjastamiselt mindi kiiresti edasi ja hakati välja andma ilukirjandust, sealhulgas ka eesti kirjandust. Esimese kirjastusena asuti korraldama algupärase romaani võistlusi (1927).

1920. aastate lõpu majanduskriisist aitas “Loodusel” üle saada just suund ilukirjanduse, eriti odavate rahvaraamatute väljaandmisele suures tiraažis ettetellitavate sarjadena. See levitamismoodus aitas vabaneda raamatukaupluste kuni 30%-lisest hinnalisast ning hoida raamatu hind madalana.

Hans Männik oli kindlasti ka missioonitundeline kirjastusjuht, kes toetas rahaliselt kodu-uurimist ja loodusteaduslikku uurimistööd. Ajaviitekirjanduse kõrval anti välja ka teaduskirjandust, sealhulgas olulisi teatmeteoseid, mis tänapäevani kasutusel: “Eesti Entsüklopeedia” (8 köidet, 1932-1937), “Eesti biograafiline leksikon” (1926-1929 + täiendusköide 1940), E. Laamani “Eesti iseseisvuse sünd I-VI” (1936-1937), V. Vaga “Üldine kunstiajalugu” (1937) ja “Eesti kunst” (1940), sari “Maailma maad ja rahvad I-V” (1930-1932) ja “Võõrkeelte Akadeemia” (124 numbrit, 1932-1935), “Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi toimetised” (1935-1936) jms. Kavandati ka “Muusikaentsüklopeediat”, kuid 1940. aastal lõigati see plaan läbi.

Maailmakirjanduse klassikast kirjastas “Loodus” sarja “Nobeli laureaadid” (50 köidet, 1935-1939), F. Dostojevski “Kogutud teosed” (15 köidet, 1939-1940), “Kirjasõna suurmeistrid” (1939) ja “Looduse kuldraamat” (91 köidet, 1931-1939). Veidi ilmus ka sarjavälist tõlkekirjandust.

“Looduse” kirjastus asus Tartus, Vana t. 1 (praegu Ülikooli t. 1). Arnold Matteus projekteeris 1936. a. uue kuuekorruselise hoone, kuid see jäi teostamata. 1920. aastate lõpul töötas kirjastuses kümmekond inimest, 1930. aastate lõpul üle 80. P. Kogerman, H. Riikoja ja keeletoimetaja J. V. Veski olid suurema koorma vedajad. Rakendati ka teisi võimekaid literaate (D. Palgi, H. Pürkop jt).
Raamatute kunstilise kujundamise peale “Loodus” palju ei kulutanud. Vähe maksti ka tõlkijaile (kuni 2,5 korda vähem kui teised juhtivad kirjastused). Alles 1930. aastate lõpupoole hakati rohkem panustama tõlkekvaliteedile.

Võrreldes 1920-1940 tegutsenud kolme juhtivat Eesti (Tartu) kirjastust, võib öelda, et igal oli oma põhieesmärk, millest kinni peeti. Eesti Kirjanduse Selts keskendus väärtkirjandusele, toetades rahvahariduse tõusu. “Noor-Eesti” eesmärk oli algupärase kirjanduse avaldamine. “Looduse” deviis oli raamatu odavamaks ja seega kättesaadavamaks tegemine.

1940. aastaks jõudis “Loodus” kirjastada üle 2000 raamatu, seejuures jäid pooleli mitmed huvitavad kavandid. 1941. aastal natsionaliseeriti Eestis üldse 99 kirjastust, neist suurima trükitoodanguga oli olnud “Loodus”.
“Eesti kirjanduse ajaloo” (1984) hinnangul oli “Loodus” suurim ja mitmekülgseim kirjastus. Juhtkond oli äriosav ja kirjastuse reklaam mõjukas. Väärtusliku tõlkekirjanduse ja kõrgetasemeliste teatmeteoste kõrval kirjastati ka kõmulisi ja väheväärtuslikke bestsellereid.

“Loodusel” oli ka mitmeid konflikte: kohtuprotsessid teiste kirjastuste ja autoritega ning vaidlused kirjastamisõiguse alal. Siseministri sundmäärusega konfiskeeriti mitmed tõlkeraamatud “sündsusetu sisu pärast” (V. Baumi “Elu võõraslaps”, P. Istrati “Onu Angel”, ka 1934. a. romaanivõistluse kogumik “Suletud ümbrik” jt).
Sajandivahetuse menuautori Hedwig Courts-Mahleri vahetasid välja Berta Ruck ja Vicki Baum, nõnda nagu tänapäeval on Nora Roberts ja Barbara Cartland tõlgitavuse ja loetavuse tipul. Kergesisuline kirjandus oli ja on jätkuvalt ikka pälvinud lugejahuvi.
“Looduse” haare raamatuturu hõlvamisel on muljetavaldav. Arvestades Eesti lugejaskonna raamatusarjade-lembust, ilmus 90 % ilukirjanduslikust toodangust ettetellitavate seeriatena. Seejuures mõeldi kõikide lugejagruppide peale vanusest, soost ja huvialast johtuvalt.

Alustati laiale lugejaskonnale suunatud odava tõlkekirjanduse sarjaga “Looduse universaal-biblioteek” (180 numbrit, 1927-1931), mille number ettetellijaile igal laupäeval välja saadeti. Formaat oli ette määratud (64-80 lk). Et lugejaskond lühivormidest eriti ei huvitunud, siis asuti välja andma uut sarja “Looduse kroonine romaan” (139 raamatut, 1929-1940), mille numbri mahuks võis olla kuni 240 lk. Mõlemat sarja iseloomustab tõik, et formaati mahutamiseks tehti tekstikärpeid, mis rikkusid teoste struktuuri.
Kergemasisulise kirjanduse lugejaile anti välja ka seeriat “Tänapäeva romaan”, mille vähese lugejahuvi tõttu vahetas omakorda välja “Kriminaalromaan”. Naislugejaile suunati seeria “Võluv romaan”.

Meeslugejate arvu suurendamiseks hakati kirjastama loodushuvilistele sarja “Mehed, maad ja mered” (1938-1940) ja poliitikahuvilistele “Marseljeesist internatsionaalini” (1937-1940) ning “Maailm vaekausil” (1940).
1940. a. lisandus veel “Maailma suurvõimud”, mille esimese raamatuna pidi ilmuma “Briti impeerium” (ilmuda jõudis vaid 1. vihik) ja järgmisena oli kavas “Nõukogude Liit”.

Vaieldamatult on “Loodusel” suured teened lastekirjanduse süstemaatilisel kirjastamisel igale eale ning ikka sarjadena: teismelistele “Looduse kuldraamat”, mida lugesid ka täiskasvanud, väiksematele “Looduse lasteraamat” ja “Rõõmus raamat” ning päris pisikestele “Värvin ja õpin”, “Targad tähed” ja “Kuldne kodu”. Viimasest sarjast kirjastas Werner Söderström aastatel 1938-1939 “Looduse” loal 10 raamatut soome keeles Richard Kiviti originaalillustratsioonidega.
Kooliõpet toetas “Loodus” mitme sarjaga: “Keel ja kirjandus” (46 raamatut, 1934-1937), milles ilmus ülevaateid maailmakirjandusest, žanrite kaupa eesti kirjandusest ja ka üksikautorite käsitlusi, ja “”Looduse” saksa ja inglise kirjandus koolidele”. Eesti kirjandusest ilmus kaks sarja:  “Kirjanduslik põhivara” ning “Eesti kirjandus koolidele”.

Elitaarsemale publikule olid suunatud sarjad “Ilu kunstis ja looduses” (1938), mida reklaamiti kui “eriseeriat luksuslikke raamat-albumeid”, ning ”Eesti kunsti suurmehi” (1939).
Ka tarbekirjandus ei jäänud päriselt unarusse. Aastail 1935-1936 ilmunud kapitaalse “Tegeliku aianduse ja mesinduse käsiraamatu” järel hakati kirjastama sarja “Kodukolle” (“raamat-ajakiri igale kodule”) ning spordihuvilistele sarja “Spordi suurraamat”.

ÜTLEMISI SEOSES “LOODUSE” KIRJASTUSE TEGEVUSEGA :

“Eestikeelne õpperaamat olgu kõigile – õpetajaile kui ka õpilastele – kättesaadav hinna poolest ja sisuliselt hea ning tehniliselt korralik.”
(Hans Männik, 1922)

“Raamat mingu rahva sekka.”
(Hans Männik, 1930)

“Kuldraamat on mõeldud mitte niivõrd noorsoole kui naiivselt ja lapselikult mõtlevale lugejaskonnale. Neilegi, kes pole varem raamatut kätte võtnud.”
(Hans Männik, 1931)

“”Kuldraamatu” esimese seeria valiku on “Loodus” teinud tõesti õnneliku käega, sest kõik nimestikku võetud autorid ja nende teosed kuuluvad maailmakirjanduse parimate hulka ega paku huvi mitte üksnes noorsoole, vaid paeluvad ka täiskasvanute huvi. Eriti praegusel depressiooni ja üldise kriisi ajajärgul, kus paljude elutahe majandusliku surutise tõttu on halvatud, aitab mõnigi neist teostest tiivustada lootust paremale tulevikule ja karastab tahtejõudu raskuste võitmiseks ja ülevate eesmärkide taotlemiseks, andes sisemist hoogu püsivaks ja sitkeks ülesehitavaks tööks.”
(Mart Pukits, 1932)

“Vähem kriminaalsust, vähem verisust ja vähem seiklusi. See peaks olema hüüdlauseks meie raamatuturu ja lugemisvara tervendamisel.”
(Richard Antik, 1939)

Koostas Elle Tarik
november 2010

Siit leiate esimese Eesti Vabariigi ajal Tartus tegutsenud kirjastusi tutvustavate raamatunäituste sarja materjalid. Ülevaated ja nimestikud koostasid Elle ja Tiina Tarik.

I osa "TARTU VÄIKEKIRJASTUSI: "Odamees" (1918-1927) ja "Sõnavara" (1922-1929)"

• Kirjastus "Odamees / Carl Sarap" (1918-1927)
• Odamehe trükised
• Kirjastus "Sõnavara" (1922-1929)
• Sõnavara trükised

Koostas Elle Tarik (2011)

II osa TARTU VÄIKEKIRJASTUSI 2: 1920. AASTAD : Kirev rida "Istandikust" "Salapolizeinikuni"

• Reform (1914-1916) + Istandik (1917-1933)
• Eesti Kirjanikkude Liidu Kirjastus (1927-1940)
• Valik (1927-1939)
• Tapper (1927-1939)
• Tarapita (1921-1922)
• Aktsioon (1926-1933)
• Arlekiin (1920, 1925)
• Ajak (1926)
• Kiri ja kunst (1927)
• Tamula, Põhjanael, Orient, Majak, Agu, Argus, Rahvakirjandus (1923-1929)
• Salapolizeinik (1920-1921)
• Oskar Luik, Eesti Karskusliit, Eesti Noorsoo Karskusliit, Varrak (1919-1924)

Koostas Elle Tarik (oktoober 2012)

III osa TARTU VÄIKEKIRJASTUSI: 1930. AASTAD

• Eesti Kirjastuse Kooperatiiv (1934-1940)
• Kammissepad (1934-1935)
• Ring (1933)
• Eesti Rahvuskirjanikkude Liit (1933-1935)
• Kuldvillak (1936)
• Vana-Eesti (1937-1938)
• Kalev (1936-1937)
• Hea novell (1933)
• Olion / G. Naelapea (1931-1932)
• Pääsuke (1933-1936)
• Kuu (1930-1937)
• Maret (1935-1940)
• Turist (1937-1940)
• Eesti rahvakirjastus (1939-1940)
• Odamus (1933)
• Pinaro (1935)
• Rada (1935-1940)
• Anderomaan (1937-1938)
• Sõnastus (1937)
• Koduse kasvatuse instituut (1935-1939)
• Kool (1932-1939)
• Koolivara (1931-1940)
• Emil Skomorowski, Voldemar Tamman, Trükk ja Kirjastus (1932)
• Orion, Tulevik, Loov Eesti, Eesti Raamat (1935-1937)
• Loodusvaatleja, Nool, Meie sõber (1933-1935)

Koostas Elle Tarik (2013 oktoober)

Materjal pärineb Halliki Jürma ja Tiina Sule 2006. aastal koostatud raamatunäituselt "Eesti tänased kirjandusauhinnad", mis tutvustas Eestis tänapäeval väljaantavaid kirjandusauhindu ja eesti algupärast auhinnatud ilukirjandust. Materjali täiendatakse jooksvalt.

Eesti Päevalehe kirjanduslisa Arkaadia toimetus on koostanud ”Lühhikese öppetuse“ (artikkel "Hästi palju preemiaid", Eesti Päevaleht, 2005, 19. veebr.) sellest, kuidas saada aru täielises Eesti Vabariigis kehtivatest kirjanduspreemiatest.

Kirjanduspreemiad on jagatud viide rühma: žanripreemiad (ulme-, huumori-, novelli- ja debüüdipreemiad), luulepreemiad, kõiki žanreid hõlmavad kirjanduspreemiad, Kultuurkapitali kirjanduspreemiad ning laste- ja noortekirjanduse preemiad.

Konkreetse kirjanduspreemia, laureaadi või teose otsimiseks soovitame kasutada ülal paremal asuvat otsingukasti.

Allpool kõik tänapäevased kirjanduspreemiad tähestiku järjekorras:

Algupärase kirjanduse auhindamisel on Eestis pikk ajalugu. Eesti kirjanduse auhindamise idee autoriks peetakse Juhan Liivi. Alguse pani auhindamise traditsioonile Eesti Kirjameeste Selts nn kirjanduse võidupidude korraldamisega aastatel 1887, 1888, 1889 ja 1890. 1880. aastate alguseks oli juba ilmunud teatav hulk algupärast kirjandust ning see leidis ka arvustamist. EKmS püstitas didaktilise eesmärgi – tõrjuda halba kirjandust. Seltsi eestseisuse kirjast (1887) loeme: “Halb kirjandus võtab maad, tuuma asemele astub tühi kest, sagedaste ka mäda tuum! niisugused kaebdused on üsna sagedaks saanud. Häid raamatuid ei osteta, trükikojad ei julge neid trükkidagi ja nad jäävad käsikirjadesse. Selle vastu  p i a b abi otsima.”

 Eesti Kirjameeste Seltsi auhindu pälvisid enamasti autorid, kes on meie vanemas kirjandusloos olulised: Anna Haava, Jakob Tamm, Mihkel Veske, Ado Reinvald, August Kitzberg jt. Rudolf Põldmäe on hinnanud EKmS kirjanduse võidupidusid kui “sulemeeste virgutajaid, mis andsid mõnegi väärtteose, eriti luule alal”.

EKmS lõpetas tegevuse 1894. a., auhindamine soikus juba varem.

1907. a. asutatud Eesti Kirjanduse Selts kujunes üheks kesksemaks kirjanduselu suunajaks, muuhulgas ka kirjanduslike auhindade kaudu, mida anti välja aastatel 1909-1914. Auhinnati nii tuntud autoreid kui ergutati algajaid (Juhan Liiv, A. H. Tammsaare, Fr. Tuglas, Gustav Suits, Ernst Enno, Oskar Luts jt).

I maailmasõda katkestas sellegi traditsiooni. Oluliseks tuleb pidada seda, et toonased võimud ei sekkunud kirjanduse auhindamise protsessi.

Ühekordse katse tegi Eestimaa Rahvahariduse Selts (tegutses 1906-1917), kes andis 1912-1913 auhinnad E. Vildele, A. Kitzbergile, G. Suitsule, O. Lutsule jt.

Koos iseseisvumisega asuti kirjanduselu riiklikult korraldama. Asutati Eesti Kultuurkapital (1925). Toimus palju kirjandusvõistlusi (näidendivõistlused, spordinovelli võistlus jne). Suurimat tähelepanu pälvis reklaamikampaania ja uudsuse tõttu kirjastuse “Loodus” romaanivõistlus (1927-1940), mis korraldati eesmärgiga motiveerida uute autorite esilekerkimist.

Regulaarset toetust ja auhindu jagas Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital. Kümne aasta loomingu põhjal (1917-1926) jagati auhindu 22-le kirjanikule. Auhindu anti ka aastatel 1928-1931. Võib öelda, et auhinnatud sai enamus meie parematest ilukirjanduse loojatest.

Kirjanike Liidu juhatuse ettepanekul seati sisse ka Riigivanema (1934, hiljem Vabariigi Presidendi) auhind. Kirjandusringkonnad esitasid oma kandidaate, et väärtustada ja ergutada loomingut. Rõhk pandi rahvuslusele.

1935. a. Raamatuaasta elavdas ja toetas kirjanduselu. Auhinnati eeskätt A. H. Tammsaare, M. Metsanurga, G. Suitsu ja H. Raudsepa loomingut. Auhindu jagati 1918-1935 ilmunud teoste eest. Raamatuaasta peatoimkond pöördus ettepanekuga kõigi Eesti linnavalitsuste poole, et need annaksid välja oma kirjanduspreemiaid. Kõige pikemalt andsid auhindu Tartu (1936-1940) ja Pärnu (1935-1938) linnavalitsused.

Sihtasutuse Eesti Raamatufond loomine (1935) tõi kaasa auhindade arvu kasvu. Auhindade fondi annetasid kohalikud omavalitsused ning asutused ja organisatsioonid (Eesti Pank, AS Eesti Paber, AS Kreenholmi Manufaktuur, AS Balti Puuvillavabrik).

Kirjanduse auhindamine kui nähtus pälvis alati ka ajakirjanduse tähelepanu. Auhindamisest sai loomingut soodustav toetussüsteem. 

Koostas Elle Tarik 

Vt. ka: K. Raudmäe. Auhindamine kirjanduse institutsionaliseerija ja väärtuste loojana. Tartu, 2007. http://hdl.handle.net/10062/1760

AUGUST JAKOBSONIST SASS HENNONI:
EESTI ROMAANIVÕISTLUSTEST LÄBI AEGADE

Tartu Linnaraamatukogu väliseesti ja vanema raamatu osakonna töötajad Elle ja Tiina Tarik on koostanud põhjaliku ülevaate eesti romaanivõistluste auhindadest. 
- Ajalooline lühiülevaade
- Auhinnatud teoste loetelu
- Arvustuste valikbibliograafia
- Žüriide koosseisud aastate lõikes
- Esmatrükkide kaanepildid

Romaanivõistlused kronoloogilises järjestuses (soovitud aasta võistluse tulemuste nägemiseks kliki aastaarvul):

1927
1928
1929
1930
1931
1932
1934
1938
1939-40  
1949
1959
1965
1967
1979
1985
1990
1994
1996
1998
2000
2002
2004
2006
2008
2015
2017
2019
2021
2023

Orto 1950
Orto 1952
Orto 1956

2008 (Tänapäev)
2010 (Tänapäev)
2011 (Tänapäev)
2013 (Tänapäev)
2015 (Tänapäev)
2016 (Tänapäev)
2018 (Tänapäev)

Eesti romaanivõistluste traditsiooni alustas kirjastus "Loodus" 1927. aastal ja jätkas seda 1940. aastani. Järgmise võistluse korraldas kirjastus "Ilukirjandus ja Kunst" 1949. aastal.  

Aastatel 1959-1990 korraldati võistlusi Eesti NSV Kultuuriministeeriumi, Eesti NSV Riikliku Kirjastuskomitee ja Eesti NSV Kirjanike Liidu poolt. Kirjastajaks oli määratud Eesti Riiklik Kirjastus (aastast 1964 "Eesti Raamat").
1994. aastal korraldas romaanivõistluse kirjastus "Faatum".
Alates 1996. aastast korraldab iga kahe aasta järel võistluse Eesti Romaaniühing (kuni 2003. aastani nimetus Eesti Romaanifond). Kirjastamist Romaaniühing ei korralda.
2008. aastast alates on romaanivõistlusi korraldanud ka kirjastus "Tänapäev".
Kokku on Eestis aastatel 1927-2012 toimunud 27 võistlust (a. 1927-1940 - 10 korda, a. 1949-1990 - 7 korda ja a. 1994-2008 - 8 korda). Esimest auhinda on välja antud 17 korral. Kokku on auhinnatud ja ära märgitud üle 150 romaani.
Väljaspool Eestit korraldas kirjastus "Orto" kolm romaanivõistlust (1950, 1952, 1956).
Kaasajal hindab romaane kuni 7-liikmeline žürii, kes valib välja 10 paremat romaani ning nende hulgast omakorda I, II ja III auhinna saajad. Žüriil on õigus lisada mõni eripreemia.
2014. aastal taaselustas romaanivõistluse Eesti Kirjanike Liit, algatus sai teoks eraettevõtete toel. Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlus toimub üle aasta ja võitjate vahel läheb jagamisele 10000 euro suurune auhinnafond.

Loe lisaks:
Kairi Korts "Hobikirjanikud, imelapsed ja klassika: romaanivõistlused 1994-2004" (ettekanne peetud Eesti raamatu päeval, 23. oktoobril 2006 Tartu Linnaraamatukogus toimunud ettekandepäeval "Eesti romaanivõistlused 1927-2004")

Bibliograafia:
Kaus, Jan. Uue aastatuhande romaanivõistlused : arvestatav hüppelaud. - Keel ja Kirjandus, 2016, nr.4, lk.299-305.
Kalda, Maie. Romaanid arbitraažis ehk Eesti romaanivõistlused 1940.-1980. aastatel. - Looming, 2007, nr.1, lk.86-102. 
Põldmäe, Rudolf. „Looduse“ romaanivõistlused 1927-1939. – Kirjamehi mitmes mõõdus. Tallinn, 1973, lk.287-319.
Nirk, Endel. Psühholoogilise romaani tulekul. – Avardumine. Tallinn, 1985, lk.160-174.

Siit leiate ülevaate kirjandusauhindadest, mida antakse välja väljaspool Eestit. Anname ülevaate sellest, millised auhinna saanud raamatutest on tõlgitud eesti keelde ja millised raamatud võite leida Tartu Linnaraamatukogust.