Algupärase kirjanduse auhindamisel on Eestis pikk ajalugu. Eesti kirjanduse auhindamise idee autoriks peetakse Juhan Liivi. Alguse pani auhindamise traditsioonile Eesti Kirjameeste Selts nn kirjanduse võidupidude korraldamisega aastatel 1887, 1888, 1889 ja 1890. 1880. aastate alguseks oli juba ilmunud teatav hulk algupärast kirjandust ning see leidis ka arvustamist. EKmS püstitas didaktilise eesmärgi – tõrjuda halba kirjandust. Seltsi eestseisuse kirjast (1887) loeme: “Halb kirjandus võtab maad, tuuma asemele astub tühi kest, sagedaste ka mäda tuum! niisugused kaebdused on üsna sagedaks saanud. Häid raamatuid ei osteta, trükikojad ei julge neid trükkidagi ja nad jäävad käsikirjadesse. Selle vastu  p i a b abi otsima.”

 Eesti Kirjameeste Seltsi auhindu pälvisid enamasti autorid, kes on meie vanemas kirjandusloos olulised: Anna Haava, Jakob Tamm, Mihkel Veske, Ado Reinvald, August Kitzberg jt. Rudolf Põldmäe on hinnanud EKmS kirjanduse võidupidusid kui “sulemeeste virgutajaid, mis andsid mõnegi väärtteose, eriti luule alal”.

EKmS lõpetas tegevuse 1894. a., auhindamine soikus juba varem.

1907. a. asutatud Eesti Kirjanduse Selts kujunes üheks kesksemaks kirjanduselu suunajaks, muuhulgas ka kirjanduslike auhindade kaudu, mida anti välja aastatel 1909-1914. Auhinnati nii tuntud autoreid kui ergutati algajaid (Juhan Liiv, A. H. Tammsaare, Fr. Tuglas, Gustav Suits, Ernst Enno, Oskar Luts jt).

I maailmasõda katkestas sellegi traditsiooni. Oluliseks tuleb pidada seda, et toonased võimud ei sekkunud kirjanduse auhindamise protsessi.

Ühekordse katse tegi Eestimaa Rahvahariduse Selts (tegutses 1906-1917), kes andis 1912-1913 auhinnad E. Vildele, A. Kitzbergile, G. Suitsule, O. Lutsule jt.

Koos iseseisvumisega asuti kirjanduselu riiklikult korraldama. Asutati Eesti Kultuurkapital (1925). Toimus palju kirjandusvõistlusi (näidendivõistlused, spordinovelli võistlus jne). Suurimat tähelepanu pälvis reklaamikampaania ja uudsuse tõttu kirjastuse “Loodus” romaanivõistlus (1927-1940), mis korraldati eesmärgiga motiveerida uute autorite esilekerkimist.

Regulaarset toetust ja auhindu jagas Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital. Kümne aasta loomingu põhjal (1917-1926) jagati auhindu 22-le kirjanikule. Auhindu anti ka aastatel 1928-1931. Võib öelda, et auhinnatud sai enamus meie parematest ilukirjanduse loojatest.

Kirjanike Liidu juhatuse ettepanekul seati sisse ka Riigivanema (1934, hiljem Vabariigi Presidendi) auhind. Kirjandusringkonnad esitasid oma kandidaate, et väärtustada ja ergutada loomingut. Rõhk pandi rahvuslusele.

1935. a. Raamatuaasta elavdas ja toetas kirjanduselu. Auhinnati eeskätt A. H. Tammsaare, M. Metsanurga, G. Suitsu ja H. Raudsepa loomingut. Auhindu jagati 1918-1935 ilmunud teoste eest. Raamatuaasta peatoimkond pöördus ettepanekuga kõigi Eesti linnavalitsuste poole, et need annaksid välja oma kirjanduspreemiaid. Kõige pikemalt andsid auhindu Tartu (1936-1940) ja Pärnu (1935-1938) linnavalitsused.

Sihtasutuse Eesti Raamatufond loomine (1935) tõi kaasa auhindade arvu kasvu. Auhindade fondi annetasid kohalikud omavalitsused ning asutused ja organisatsioonid (Eesti Pank, AS Eesti Paber, AS Kreenholmi Manufaktuur, AS Balti Puuvillavabrik).

Kirjanduse auhindamine kui nähtus pälvis alati ka ajakirjanduse tähelepanu. Auhindamisest sai loomingut soodustav toetussüsteem. 

Koostas Elle Tarik 

Vt. ka: K. Raudmäe. Auhindamine kirjanduse institutsionaliseerija ja väärtuste loojana. Tartu, 2007. http://hdl.handle.net/10062/1760