1920. aastad olid kogu Euroopas kirjastamisoptimismi aastad, ka Eestis asutati üha uusi kirjastusi. Tartus asutasid 20. sajandi Eesti suurima kirjastuse “Loodus” algselt usaldusühinguna kooliõpikute autorid Aleksander Audova, Hans Männik, Johannes Piiper, August Reeben, Jaan Rumma ja Johannes Voldemar Veski eesmärgiga välja anda eeskätt loodusteaduste õpperaamatuid.

1923. aastal muudeti “Loodus” osaühinguks (Hans Männik, Lydia Mahlstein-Männik, August Vaga, August Hahn ja Gustav Vilbaste). 1938. aastal laiendati omanike ringi, 1930. aastate lõpul oli osanikke üle 300. Avati ka osakond Tallinnas.

Kirjastustegevuse käivitaja, edasiarendaja ja õieti täisperemees oli tegevdirektor Hans Männik, keda rahvasuu nimetas kord “raamatute kuningaks”, kord “valgeks juudiks”. Hans Männik (1893-1942?) õppis Tartu Õpetajate Instituudis (1914-1918) ja lõpetas 1924. a. Tartu Ülikooli zooloogina. 1940. a. ta arreteeriti ja tema edasine saatus pole teada; tema peamine abi äriasjus Jaan Kangilaski tegi enesetapu. Hans Männik oli osaline ka mitme Tartu trükikoja asutamises ja juhtimises, rahvusvahelise kirjastuse “Boreas” rajajaid ning Eesti Kirjastajate ja Raamatukauplejate Ühingu esimees (1926-1938).

Hans Männik oli andekas organisaator ja ärimees, kes orienteerus hästi raamatuturul ja oskas tabada lugemishuvisid. Õpikute kirjastamiselt mindi kiiresti edasi ja hakati välja andma ilukirjandust, sealhulgas ka eesti kirjandust. Esimese kirjastusena asuti korraldama algupärase romaani võistlusi (1927).

1920. aastate lõpu majanduskriisist aitas “Loodusel” üle saada just suund ilukirjanduse, eriti odavate rahvaraamatute väljaandmisele suures tiraažis ettetellitavate sarjadena. See levitamismoodus aitas vabaneda raamatukaupluste kuni 30%-lisest hinnalisast ning hoida raamatu hind madalana.

Hans Männik oli kindlasti ka missioonitundeline kirjastusjuht, kes toetas rahaliselt kodu-uurimist ja loodusteaduslikku uurimistööd. Ajaviitekirjanduse kõrval anti välja ka teaduskirjandust, sealhulgas olulisi teatmeteoseid, mis tänapäevani kasutusel: “Eesti Entsüklopeedia” (8 köidet, 1932-1937), “Eesti biograafiline leksikon” (1926-1929 + täiendusköide 1940), E. Laamani “Eesti iseseisvuse sünd I-VI” (1936-1937), V. Vaga “Üldine kunstiajalugu” (1937) ja “Eesti kunst” (1940), sari “Maailma maad ja rahvad I-V” (1930-1932) ja “Võõrkeelte Akadeemia” (124 numbrit, 1932-1935), “Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi toimetised” (1935-1936) jms. Kavandati ka “Muusikaentsüklopeediat”, kuid 1940. aastal lõigati see plaan läbi.

Maailmakirjanduse klassikast kirjastas “Loodus” sarja “Nobeli laureaadid” (50 köidet, 1935-1939), F. Dostojevski “Kogutud teosed” (15 köidet, 1939-1940), “Kirjasõna suurmeistrid” (1939) ja “Looduse kuldraamat” (91 köidet, 1931-1939). Veidi ilmus ka sarjavälist tõlkekirjandust.

“Looduse” kirjastus asus Tartus, Vana t. 1 (praegu Ülikooli t. 1). Arnold Matteus projekteeris 1936. a. uue kuuekorruselise hoone, kuid see jäi teostamata. 1920. aastate lõpul töötas kirjastuses kümmekond inimest, 1930. aastate lõpul üle 80. P. Kogerman, H. Riikoja ja keeletoimetaja J. V. Veski olid suurema koorma vedajad. Rakendati ka teisi võimekaid literaate (D. Palgi, H. Pürkop jt).
Raamatute kunstilise kujundamise peale “Loodus” palju ei kulutanud. Vähe maksti ka tõlkijaile (kuni 2,5 korda vähem kui teised juhtivad kirjastused). Alles 1930. aastate lõpupoole hakati rohkem panustama tõlkekvaliteedile.

Võrreldes 1920-1940 tegutsenud kolme juhtivat Eesti (Tartu) kirjastust, võib öelda, et igal oli oma põhieesmärk, millest kinni peeti. Eesti Kirjanduse Selts keskendus väärtkirjandusele, toetades rahvahariduse tõusu. “Noor-Eesti” eesmärk oli algupärase kirjanduse avaldamine. “Looduse” deviis oli raamatu odavamaks ja seega kättesaadavamaks tegemine.

1940. aastaks jõudis “Loodus” kirjastada üle 2000 raamatu, seejuures jäid pooleli mitmed huvitavad kavandid. 1941. aastal natsionaliseeriti Eestis üldse 99 kirjastust, neist suurima trükitoodanguga oli olnud “Loodus”.
“Eesti kirjanduse ajaloo” (1984) hinnangul oli “Loodus” suurim ja mitmekülgseim kirjastus. Juhtkond oli äriosav ja kirjastuse reklaam mõjukas. Väärtusliku tõlkekirjanduse ja kõrgetasemeliste teatmeteoste kõrval kirjastati ka kõmulisi ja väheväärtuslikke bestsellereid.

“Loodusel” oli ka mitmeid konflikte: kohtuprotsessid teiste kirjastuste ja autoritega ning vaidlused kirjastamisõiguse alal. Siseministri sundmäärusega konfiskeeriti mitmed tõlkeraamatud “sündsusetu sisu pärast” (V. Baumi “Elu võõraslaps”, P. Istrati “Onu Angel”, ka 1934. a. romaanivõistluse kogumik “Suletud ümbrik” jt).
Sajandivahetuse menuautori Hedwig Courts-Mahleri vahetasid välja Berta Ruck ja Vicki Baum, nõnda nagu tänapäeval on Nora Roberts ja Barbara Cartland tõlgitavuse ja loetavuse tipul. Kergesisuline kirjandus oli ja on jätkuvalt ikka pälvinud lugejahuvi.
“Looduse” haare raamatuturu hõlvamisel on muljetavaldav. Arvestades Eesti lugejaskonna raamatusarjade-lembust, ilmus 90 % ilukirjanduslikust toodangust ettetellitavate seeriatena. Seejuures mõeldi kõikide lugejagruppide peale vanusest, soost ja huvialast johtuvalt.

Alustati laiale lugejaskonnale suunatud odava tõlkekirjanduse sarjaga “Looduse universaal-biblioteek” (180 numbrit, 1927-1931), mille number ettetellijaile igal laupäeval välja saadeti. Formaat oli ette määratud (64-80 lk). Et lugejaskond lühivormidest eriti ei huvitunud, siis asuti välja andma uut sarja “Looduse kroonine romaan” (139 raamatut, 1929-1940), mille numbri mahuks võis olla kuni 240 lk. Mõlemat sarja iseloomustab tõik, et formaati mahutamiseks tehti tekstikärpeid, mis rikkusid teoste struktuuri.
Kergemasisulise kirjanduse lugejaile anti välja ka seeriat “Tänapäeva romaan”, mille vähese lugejahuvi tõttu vahetas omakorda välja “Kriminaalromaan”. Naislugejaile suunati seeria “Võluv romaan”.

Meeslugejate arvu suurendamiseks hakati kirjastama loodushuvilistele sarja “Mehed, maad ja mered” (1938-1940) ja poliitikahuvilistele “Marseljeesist internatsionaalini” (1937-1940) ning “Maailm vaekausil” (1940).
1940. a. lisandus veel “Maailma suurvõimud”, mille esimese raamatuna pidi ilmuma “Briti impeerium” (ilmuda jõudis vaid 1. vihik) ja järgmisena oli kavas “Nõukogude Liit”.

Vaieldamatult on “Loodusel” suured teened lastekirjanduse süstemaatilisel kirjastamisel igale eale ning ikka sarjadena: teismelistele “Looduse kuldraamat”, mida lugesid ka täiskasvanud, väiksematele “Looduse lasteraamat” ja “Rõõmus raamat” ning päris pisikestele “Värvin ja õpin”, “Targad tähed” ja “Kuldne kodu”. Viimasest sarjast kirjastas Werner Söderström aastatel 1938-1939 “Looduse” loal 10 raamatut soome keeles Richard Kiviti originaalillustratsioonidega.
Kooliõpet toetas “Loodus” mitme sarjaga: “Keel ja kirjandus” (46 raamatut, 1934-1937), milles ilmus ülevaateid maailmakirjandusest, žanrite kaupa eesti kirjandusest ja ka üksikautorite käsitlusi, ja “”Looduse” saksa ja inglise kirjandus koolidele”. Eesti kirjandusest ilmus kaks sarja:  “Kirjanduslik põhivara” ning “Eesti kirjandus koolidele”.

Elitaarsemale publikule olid suunatud sarjad “Ilu kunstis ja looduses” (1938), mida reklaamiti kui “eriseeriat luksuslikke raamat-albumeid”, ning ”Eesti kunsti suurmehi” (1939).
Ka tarbekirjandus ei jäänud päriselt unarusse. Aastail 1935-1936 ilmunud kapitaalse “Tegeliku aianduse ja mesinduse käsiraamatu” järel hakati kirjastama sarja “Kodukolle” (“raamat-ajakiri igale kodule”) ning spordihuvilistele sarja “Spordi suurraamat”.

ÜTLEMISI SEOSES “LOODUSE” KIRJASTUSE TEGEVUSEGA :

“Eestikeelne õpperaamat olgu kõigile – õpetajaile kui ka õpilastele – kättesaadav hinna poolest ja sisuliselt hea ning tehniliselt korralik.”
(Hans Männik, 1922)

“Raamat mingu rahva sekka.”
(Hans Männik, 1930)

“Kuldraamat on mõeldud mitte niivõrd noorsoole kui naiivselt ja lapselikult mõtlevale lugejaskonnale. Neilegi, kes pole varem raamatut kätte võtnud.”
(Hans Männik, 1931)

“”Kuldraamatu” esimese seeria valiku on “Loodus” teinud tõesti õnneliku käega, sest kõik nimestikku võetud autorid ja nende teosed kuuluvad maailmakirjanduse parimate hulka ega paku huvi mitte üksnes noorsoole, vaid paeluvad ka täiskasvanute huvi. Eriti praegusel depressiooni ja üldise kriisi ajajärgul, kus paljude elutahe majandusliku surutise tõttu on halvatud, aitab mõnigi neist teostest tiivustada lootust paremale tulevikule ja karastab tahtejõudu raskuste võitmiseks ja ülevate eesmärkide taotlemiseks, andes sisemist hoogu püsivaks ja sitkeks ülesehitavaks tööks.”
(Mart Pukits, 1932)

“Vähem kriminaalsust, vähem verisust ja vähem seiklusi. See peaks olema hüüdlauseks meie raamatuturu ja lugemisvara tervendamisel.”
(Richard Antik, 1939)

Koostas Elle Tarik
november 2010