Kirjastus "Sõnavara" (1922-1929)
· Tartus, Laial tänaval asunud kirjastuse ja raamatukaupluse “Sõnavara” (1922-1929) asutasElmar Kald (1898-1969).
· Elmar Kald uskus raamatu jõusse ja mõjusse, olles veendunud, et organisatsioon ja reklaam on peaasi. Ta lootis siiski liialt oma organisaatoritalendile, sattus ärilistesse raskustesse ning puhtalt laenukapitalile rajatud kirjastus läks kiiresti pankrotti.
· Elmar Kaldi ühekandimehe Daniel Palgi esimene amet oli “Sõnavara” raamatupoe õpipoiss (1925). Ka D. Palgi esimene tõlketöö, Knut Hamsuni “Nälg”, oli tehtud “Sõnavarale” (vt ka: D. Palgi. Murduvas maailmas. Tallinn 2010). Kirjastuses sai tööd ka Rudolf Sirge. Kaldi kirjanduslik ärisõber oli Richard Roht.
· Elmar Kald tahtis rajada ettevõtet, millest kujuneks raamatute tutvustamise keskus ja mis hakkaks süstemaatiliselt välja andma eestikeelset teatmekirjandust. Kaupluse ruumides oli väljas alaline eesti kirjanduse näitus.
· Oma koht on “Sõnavaral” noorte algajate autorite kirjastajana (V. Adamsi esimesed luulekogud, M. Raua esikkogu, A. Mälgu esikromaan “Kesaliblik”, R. Sirge novellid jm).
· Hiljem tegi Elmar Kald tihedat koostööd Eesti Karskusliiduga, Villem Ernitsa toimetamisel anti välja ka ajakirja “Tulev Eesti” (1921-1925).
· “Sõnavara” kirjastusmärgi kavandas Eduard Wiiralt, kes samuti debüteeris raamatugraafikuna “Sõnavaras” (V. Adamsi “Suudlus lumme” ja M. Raua “Kangastused”).
· Peale majandusliku fiasko on “Odamehe” ja “Sõnavara” kirjastuse juhtidel veel üks ühine joon: armastus fotograafia vastu. Ka Elmar Kald tegeles hiljem palju pildistamisega. Oma rikkaliku Tartu vaadete ja fotode kogu annetas ta Tartu muuseumidele. Peamiselt E. Kaldi klaasnegatiivide järgi andis Eesti Kirjandusmuuseum aastail 2001-2003 välja kolmeosalise postkaartide komplekti “Tartu. Linn ja linnarahvas 1901-1940”.
“Kultuurita ei oleks Eestit, maha jäädes teistest – kaotame kõik. Raamat on kultuuri pääteguriks, tõsistele püüetele sellel alal – vastavat tähelepanu!”
“Sõnavara”