Selles kategoorias pole ühtegi artiklit. Kui sellel lehel näidatakse alamkategooriaid, siis ka need võivad sisaldada artikleid.
Alamkategooriaid
- Oskar Luts
-
Virtuaalnäitused
Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveebi virtuaalnäitused:
-
Eesti Kirjanduse Selts
EESTI KIRJANDUSE SELTS 100: VABADUS, VÕIMALUS, VAIMSUS
Eesti Kirjanduse Seltsi loomise mõtte algatasid 1905. aastal Jaan Jõgever ja Jaan Tõnisson. EKS asutati 6. augustil 1907 ning aasta lõpuks koondas ta 400 liiget. Esimeseks esimeheks valiti Villem Reiman (kuni 1940 veel: Johan Kõpp, Jaan Jõgever, Anton Jürgenstein, Friedebert Tuglas ja Hans Kruus).
Seltsi põhikirjaline eesmärk on kirjanduse, teaduse ja kunsti edendamine, kodumaa ja rahva igakülgne tundmaõppimine ning tehtud töö tulemuste kättesaadavaks tegemine rahvale. Tähtsaks on peetud rahvaharidust ja keelekorraldust.
Püstitatud ülesannete täitmiseks:
- korraldas Selts kõnekoosolekuid;
- kogus murdesõnu, rahvaviise, ajaloolisi mälestusi, kirjavahetust, arhiivimaterjale;
- korraldas kirjakeelt ja oskussõnavara;
- kirjastas ja toimetas raamatuid;
- algatas 1935. aastal Raamatuaasta korraldamise;
- andis välja ajakirja “Eesti Kirjandus”;
- toetas eesti trükiste bibliografeerimist;
- andis välja kirjandusauhinda ja toetas kirjanikke aineliselt;
- korraldas kultuuritegelaste mälestuse jäädvustamist.
1930. aastate lõpul kuulus Seltsi üle 2000 liikme. Nõukogude okupatsioon katkestas 1940. aastal seltside tegevuse.Algatusgrupp Peeter Oleski, Kaljo Villako ja Ain Kaalepi juhtimisel hakkas Seltsi taastamise nimel tegutsema 1992. a. novembris. 18. detsembril 1992 otsustas taastamiskoosolek jätkata EKSi tegevust õigusliku järjepidevuse alusel. Esimeheks valiti Kaljo Villako (hiljem: Peeter Olesk, Peeter Tulviste, Toomas Liivamägi).
Taastati aastaraamatute avaldamise traditsioon ning alates 2002. aastast ilmub EKSi kvartalikiri “Vihik”, mis avaldab noorte kirjandusteadlaste ja kriitikute töid.
2003. aastal avati Seltsi esindus Tallinnas. 2004 loodi noortesektsioon NoorEKS, kelle väljaandena hakkas 2005. aastal ilmuma noorte kirjandusajakiri “Värske Rõhk” (nüüdseks iseseisvunud).EKS algatas 2000-2001 Eesti Raamatu Aasta korraldamise, regulaarselt toimuvad seminarid ja kirjanduse ülevaatekoosolekud. Tartus käivitati kirjandusfestival Prima Vista ja Tallinnas Sotsia. Praegu on EKSil ligi 300 liiget.
EKSi tegevuses on alati olnud tähtsal kohal kirjastamine. 1930. aastateks sai EKSist üks suuremaid kirjastajaid Eestis. Aastatel 1907-1940 ilmus kokku 891 raamatut, neist 783 omakirjastatuna ning 108 Seltsi poolt toimetatuna ja tellituna teistelt kirjastustelt.
Kirjastustegevust mõjutasid eri perioodidel nii poliitilised olud kui ka majanduslikud võimalused. 1920. aastate keskpaiku muutus kirjastamine EKSi põhiliseks tööviisiks. 1938. a. asutati ka oma trükikoda.Aastatel 1907-1940 jagunesid Seltsi poolt omakirjastatud raamatud:
ilukirjandust – 33 % (sh tõlketeoseid 60 %),
teaduskirjandust – 25 %,
populaarteaduslikku kirjandust – 26 %,
õppekirjandust – 16 %.
(Vt ka: Mari Kalvik. Eesti raamatu arenguloost. Tallinn, 1985.)
Regulaarselt ilmusid Seltsi Aastaraamatud, kus avaldati kogu teave Seltsi tegevuse ja liikmelisuse kohta, algusaastail ka aastakoosolekutel peetud kirjanduse ülevaated. Avaldati ka Seltsi Toimetused, mis hõlmasid mitmekesiseid Eesti maa, rahva ja kultuuri käsitlusi.
Nii nagu kogu EKSi muu tegevus, toimus ka kirjastamine 1907-1940 mitmete toimkondade ja komisjonide kaudu.
Keeletoimkond (loodud 1907)
seisis hea kirjaviisi normeerimise ja rikastamise eest. Suursaavutus oli 1918. aastal ilmunud esimene “Eesti keele õigekirjutuse sõnaraamat”, mis oli aluseks kolmeköitelisele “Eesti õigekeelsuse sõnaraamatule” (ilmus 1925-1937). Keeletoimkond suunas murdesõnade korjamist oma stipendiaatide kaudu (näiteks Andrus Saareste ligi 30-s kihelkonnas), andis välja erialasõnastikke ja keelesõnaraamatuid (saksa, inglise, prantsuse, rootsi).
Keeletoimkonna nimestik
Kuukirja toimkond (loodud 1907)
1905. aastal asutas Jaan Jõgever ajakirja “Eesti Kirjandus” ja kinkis selle EKSi asutamise järel Seltsile. 1940. aastani teadusliku ajakirjana tegutsenud “Eesti Kirjandus” sisaldas artikleid ja arvustusi põhiliselt keele, rahvaluule, kirjanduse ja ajaloo alalt ning avaldas eesti raamatute nimestikke. Ajakirja toimetajateks on olnud Jaan Jõgever, Villem Grünthal-Ridala, Johannes Voldemar Veski ja Daniel Palgi. Trükiarv oli erinevatel ajajärkudel 1000-2000.
Ajalootoimkond (loodud 1907)
seadis oma eesmärgiks kultuuritegelaste kirjavahetuse, käsikirjade, päevikute ja dokumentide kogumise. Seltsi arhiiv sai aluseks koos Eesti Rahva Muuseumiga 1929. aastal asutatud Eesti Kultuuriloolisele Arhiivile (praegu Kirjandusmuuseumi koosseisus).
Toimkond innustas ka suguvõsade lugude uurimistööd ning kirjastas tänapäevalgi populaarsed “Eesti ajalugu I-III” ning Hans Kruusi “Eesti ajaloo lugemiku I-III”.
Ajalootoimkonna nimestik
Raamatukogunduse ja bibliograafia
alal on Seltsil samuti suuri teeneid. Avaldati Richard Antiku eestvõttel koostatud “Eesti raamatute üldnimestikke”, kavandati ajakirjanduse bibliografeerimist. 1921. aastal kutsuti koos Eesti Rahva Muuseumiga ellu Eesti Bibliograafia Asutis (praegu Kirjandusmuuseumi bibliograafia osakond). Nõu ja jõuga võeti osa ka Arhiivraamatukogu loomisest.
Raamatukogunduse nimestik
Koolikirjanduse toimkond (loodud 1907)Toimkonna missiooniks oli parema koolihariduse huvides nii õpperaamatute kui ka noorte lugemisvara üllitamine, õpilaste varustamine maailmakirjanduse tähtteoste ja paremikuga eesti kirjandusest.
Kooliõpikuid kirjastati 1923. aastani sarjas “Koolikirjandus”, seejärel võttis selle töö enda kätte Haridusministeerium.
Koolikirjanduse toimkonna nimestik
Raamatusarjas “Noorsoo kirjavara” (1909-1929)
ilmus 136 teost. Sari sisaldas sobivat lugemist ka täiskasvanutele. Tõlkijateks valiti parimad jõud: G. Suits, Fr. Tuglas, J. Semper, A. Oras, A. Saareste, A. Annist, A. H. Tammsaare, M. Under, H. Visnapuu jt. Tõlgiti alati originaalide keeltest. Tuntumate autorite raamatutes olid nende elu ja loomingut tutvustavad eessõnad.
“Noorsoo kirjavara” jagunes alaseeriateks:
“Eesti autorite seeria” andis läbilõike vanemast ja uuemast loomingust, lähtudes kirjanduse õppeprogrammidest.
“Maailmakirjanduse seeria” sisaldas erinevate rahvaste tähtteoseid.
“Noorsoo jutukirjastik” illustreeris ja laiendas koolis õpitavat fantaasiarikaste ja eetiliselt kasvatava sisuga teostega.
“Lastekirjastik” sisaldas lastejutte, kangelaslugusid, muinasjutte.
“Populaarteaduslik seeria” oli mõeldud koolis antavate teadmiste süvendamiseks.
Rahvakirjanduse toimkond (loodud 1907)
Eesmärk oli välja anda rahvapärase sisuga odavahinnalisi ilukirjanduslikke ja populaarteaduslikke teoseid, eeskätt peeti silmas rahvaraamatukogude vajadusi. Sari oli kavandatud ettetellitavana.
Rahvakirjanduse toimkonna nimestik
Raamatuseeria “Üleüldine kirjakogu” (1918)
oli mõeldud Saksa Reclam’i eeskujul maailmakirjanduse heas tõlkes vahendamiseks eesti lugejale. Ilmus siiski vaid kolm algupärast raamatut ning sellega jäi asi soiku.
“Rahvakirjanduse” seeria osutus ilmselt siiski sisult raskepäraseks ja hind kalliks, ettetellijate arv oli väike ja sari lõpetas ilmumise 1929. aastal.
Teeneks algupärase kirjanduse vastu saab pidada Andres Saali kogutud teoste väljaandmise hakatamist.
Kodu-uurimise toimkond (loodud 1913)
alustas Eesti kihelkondade kirjeldamisega (1908-1911). Töö sai sisse õige tegutsemishoo, kui 1920. aastal asus toimkonna etteotsa TÜ geograafiaprofessor, Soome teadlane Johannes Gabriel Granö. Kavandati koostada maakondlikud koguteosed (11), mis koondatult kirjeldaksid kogu Eesti geograafiat, majandust ja ajalugu. Materjali kogumiseks saadeti kihelkondi kirjeldama üliõpilased – EKSi stipendiaadid. Raamatuna jõuti välja anda 8 maakonna koguteosed, neist esimesena “Tartumaa” (1925). Põhjalikud käsitlused leiavad tänapäevalgi rohket kasutamist (kättesaadavad ka elektrooniliselt). 1940. aastal töö katkestati, välja andmata jäid koguteosed Harjumaa, Järvamaa ja Virumaa kohta.
EKSi Toimetuste sarjas ilmunud “Eesti : maa, rahvas, kultuur” (1926) on toimkonna tähelepanuväärne töösaavutus, samuti teatmeteos “Eesti avalikud tegelased” (1932).
Kodu-uurimise toimkonna nimestik
1929. aastal liideti kooli- ja rahvakirjanduse toimkonnad ning moodustati EKSi ühtne kirjandustoimkond (15 liiget, esimees Johannes Semper). Kirjastamistöö praktiliseks korraldamiseks moodustati kirjastuskomisjon (5 liiget, esimees Jaan Roos, hiljem Ants Oras).
Raamatute reklaami- ja müügikorraldus jäi EKSi büroo (juhataja Herman Evert) ülesandeks. Raamatuid levitati endiselt ka raamatukaupluste, müügiagentide ja seltsi usaldusisikute kaudu, büroo sai siiski juhtivaks müügikorraldajaks. Suund võeti ettetellitavatele üksikteostele ja sarjadele. Andekas ja leidlik reklaamiosakonna juhataja Elmar Just muutis reklaamväljaanded piltlikumaks ja sisukamaks, võrreldes varasemate – pelgalt ilmuvate ja müügilolevate raamatute nimestikega. Ettetellijatele olid ette nähtud ka preemiaraamatud.
Kirjastamiseks saadi Eesti valitsuselt (ka Kultuurkapitalilt) laene ja toetusi, mis olid mõeldud rahvusteaduste arendamiseks. Üksiti kohustas toetus trükiseid avalikele ja kooliraamatukogudele odavamalt müüma. Tulus oli kooliõpikute kirjastamine, milles EKS oli eesti keele ja kirjanduse, ajaloo ja ka inglise keele alal juhtpositsioonil.
1930. aastatel võttis Selts vastu otsuse eelisarendada teadusliku (sh populaarteadusliku) kirjanduse väljaandmist. Ellu kutsuti ettetellitav sari “Suurmeeste elulood” (1929-1940 ilmus 56 raamatut) sihiga anda eeskätt noorsoole häid eeskujusid, julgust ja usku ellu. Käsitlused telliti enamasti eesti autoritelt. Sarja toimetas Seltsi teadussekretär Daniel Palgi. Keskmine tiraaž oli 1000 eksemplari.
Sarja "Suurmeeste elulood" nimestik
Samuti ettetellitavana hakkas ilmuma sari “Elav teadus” (1932-1940 ilmus 107 numbrit). Sisukate ja silmapaistvalt hea kaanekujundusega raamatutega “taotleti ülevaadet kogu inimkultuuri tänapäevaseisundist”. (Vt ka: August Palm. Eesti Kirjanduse Selts 1907-1932. Tartu, 1932.) Raamatud said väga popularseks, osa numbreid on seda tänapäevalgi. Umbes pooled on algupärandid. Sarja algataja ja toimetaja oli August Annist. Keskmine tiraaž oli 1500 eksemplari.
Sarja "Elav teadus" nimestik
Vähemharitud lugejate jaoks kavandati populaarteaduslikku sarja “Huvitav maailm” (toimetajaks Jaan Konks), kuid see jäi ellu viimata.
Eesti kirjanduse väljaandmine jäi 1930. aastatel nimetuste poolest vähemusse, kuid vähene ilmunu oli kaalukas. Eeskätt “Kalevipoeg”, mis ilmus Raamatuaastal 10000-lises tiraažis. Samal aastal ilmus ka D. Palgi koostatud koguteos “Raamatu osa Eesti arengus” (tiraaž 2500). Lõpule viidi Andres Saali teostekogu, anti välja Jakob Mändmetsa teoste kogu kolmes köites. Omapärane ja tore ettevõtmine oli 10 setu muinasjutu väljaandmine, mille igas raamatus seisis märge “Setu keelest trükikeelde Julius Mägiste”.
Tõlkekirjanduse maht kujunes suuremaks. Anti välja Aino Kallase kogutud teosed, valimikud soome kirjandusest ja “Kalevala” ning mitmeid olulisi maailmakirjanduse tähtteoseid. Ettetellitavana hakkas ilmuma ilukirjanduslik tõlkeseeria “Maailmakirjandus” (1935-1940 ilmus 25 raamatut). Sarja toimetas D. Palgi.
Sarja "Maailmakirjandus" nimestik
Kirjastatavate teoste hea valik, oskuslik müügikorraldus ja läbimõeldud raamatureklaam tõstsid EKSi kirjastuse 1930. aastate lõpuks “Looduse” ja “Noor-Eesti” järel Eestis kolmandale kohale.
Ka Ülemaailmne Eesti Kirjanduse Selts jõudis mõned üksikud raamatud eksiilis välja anda, kuid laiemat ulatust ei saavutatud.
Ülemaailmse Eesti Kirjanduse Seltsi nimestik
EKSi taasasutamise järel pole kirjastamine muutunud situatsioonis enam Seltsi tegevuses esiplaanil. On püütud välja anda aastaraamatut, viimati ilmus 2008. aastal Aastaraamat 2006 (ühtlasi konverentsi "Ain Kaalep 80" ettekandekogumik) . Eesti lugeja jaoks olulisim tegu on Jaan Roosi päevaraamatute toimetamine (Jaan Isotamm) ja kirjastamine (1997-2009). Eesti ajalootundmise seisukohalt kapitaalne töö on Enn Nõu ja Mart Orava koostatud “Tõotan ustavaks jääda…” (2004). Memuaarsarjas "Mälu" on ilmunud 2 teost - Evi Puskari ja Paul Ariste mälestused. Elulooline sari on seni piirdunud ühe raamatuga, Eduard Laamani "Jaan Poska" kordustrükiga. Tartlased leiavad huvitavaid vaatenurki kodulinnale kogumikust "Tartu on unenägu" (2006). Kvartalikiri Vihik (praegu ilmub ebaregulaarselt, viimati talvel 2008) pakub teretulnud avaldamisvõimalust noortele kirjanduskriitikutele. Sarjas "Värske raamat" on ilmunud mitmeid noorte autorite debüütteoseid.
Taasasutatud Eesti Kirjanduse Seltsi nimestik
Galeriid
Lingid Eesti Kirjanduse Seltsi väljaannete kaanepiltide galeriisse Galerii I Galerii II
Samuti on sarjade loeteludesse lisatud olemasolevatele teoste kaanepiltidele otselingid.
Koostas Elle Tarik
August 2007 -
Noor-Eesti kirjastus
NOOR-EESTI KIRJASTUS (1913-1940)
Fotol Noor-Eesti tegelasi 1930. aastatel:
I rida: O. Luts, Pikat, A. Pill, A. Luiga, Fr. Tuglas, Pill
II rida: J. Sisask, Maaser, K. Melso, J. Adamson, Th. Grünthal, J. Ainelo.
III rida: G. Martinson, K. Laagus, Jõesaar, – , A. Kiviste
(Foto: Kirjandusmuuseum)- Kirjanduslik ja üldkultuuriline liikumine "Noor-Eesti" sai alguse 1903-1904 tegutsenud Tartu õpilasringidest. Alles 1912 saadi registreeruda avaliku ühinguna nime all Eesti Kirjanikkude Selts "Noor-Eesti". Tuumikusse kuulusid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Villem Grünthal-Ridala, Bernhard Linde jt. Esimene esimees oli G. Suits, kirjatoimetaja B. Linde ja asjaajaja August Pill.
- "Noor-Eesti" kultuuriuuenduse ülesanne oli arendada kirjandust, kunsti ja teadust; kirjastada ja levitada nendel aladel loodud töid; korraldada kõnekoosolekuid ja kursusi; avada lugemislaudu ja raamatukogusid.
- Anti välja viis "Noor-Eesti" albumit (1905-1915), koguteos "Võitluse päevil" (1905) ning ajakirjad "Noor-Eesti" (1910-1911) ja "Vaba Sõna" (1914-1916).
- Edumeelsed üliõpilased soovisid asutada seltsi juurde raamatukogude korraldustoimkonda. Ettepanek sai heakskiidu ning 1912. a. loodi Raamatukogude Korralduse Osakond (lüh RKO, juhataja Kaarel Eenpalu, liikmed Martin Puru ja Andrus Saareste). Esimene palgalise raamatukogude instruktorina rakendati ametisse üliõpilane Juhan Tork. Esineti kõnekoosolekutel raamatukogude asutamise õhutuseks; anti nõu asutamisdokumentide koostamisel; selgitati seadusi ja määrusi raamatukogude kohta; kirjastati esimesed eestikeelsed raamatukogunduslikud teosed; koostati soovitatavate raamatute nimekirju; vahendati raamatukogudele soodsa hinnaga raamatuid.
- I maailmasõda katkestas seltsi ja ka RKO aktiivse tegevuse. Seltsi tegevus vaibuski 1917. aastaks, kuid 1921. a. asutati iseseisev Raamatukogude Korraldusselts (esimees Lui Olesk, liikmed Kornelius Tüür ja A. Pill). 1922. a. kutsuti Tartusse kokku üleriigiline nõupidamine raamatukogunduse tulevase arengu ja korralduse küsimustes. Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu asutamise (1923) ja raamatukogude Haridusministeeriumile allutamise järel seltsi tegevus soikus.
- E.K.S. "Noor-Eesti" põhitegevuseks kuulutatud kirjastamist korraldas algselt eestseisus. 1913. aastal otsustati asutada osaühing "Noor-Eesti Kirjastus", mille juhatuse esimeheks valiti B. Linde ja 6-liikmelise nõukogu etteotsa G. Suits. Algselt võisid osanikeks olla vaid seltsi liikmed. Sõlmiti leping seltsi ja kirjastuse vahel, mille alusel oli seltsil õigus käsikirju soovitada, saada osa kasumist ja kõik liikmed said kirjastatud raamatuid osta poole hinnaga. 1930. aastatel osanike ringi laiendati.
- 1923. a. avas kirjastus oma köitekoja ja raamatukaupluse, 1934. a. osteti trükikoda ning 1939. a. Kastani t. 38 hoone.
- 1937. a. algatati koos Eesti Kirjanduse Seltsiga Eesti Kirjastuste Liit.
- Aastatel 1913-1940 kirjastati ca 1400 teost, sealjuures anti välja üle poole algupärase ilukirjanduse kogutoodangust. Avaldati A.H. Tammsaare, O. Lutsu, Fr. Tuglase, M. Underi, M. Metsanurga, A. Gailiti, K.A. Hindrey, A. Jakobsoni, A. Kitzbergi, M. Mõtslase, A. Mälgu, P. Vallaku jt teoseid.
- Kõige tihedamalt oli kirjastusega seotud Oskar Luts: 1913-1940 avaldati 92 tema teost. Kirjastuse ärijuhi Alfred Kiviste soovitusel müüs O. Luts 1936. a. kõik oma kirjastamisõigused alaliselt Noor-Eesti kirjastusele. 1937-1940 ilmus tema "Kogutud teoste" 22 köidet (planeeriti 30).
- Noor-Eesti kirjastuse tegelased eesotsas August Pilliga pidasid oluliseks algupärase ilukirjanduse mitmekesist väljaandmist. Avaldati ka Juhan Liivi, Fr. Tuglase, M. Underi ja M. Metsanurga kogutud teosed, läbirääkimised käisid A.H. Tammsaarega.
- Suured teened on Noor-Eesti kirjastusel eesti raamatukujunduse arengus. Rakendati omaaegseid parimaid kunstnikke (Kristjan Raud, Nikolai Triik, Peet Aren, Ado Vabbe, Hando Mugasto jpt), mis lühikese ajaga muutis oluliselt eesti raamatu välimust.
Koostanud Elle Tarik ja Tiina Tarik.
NOOR-EESTI KIRJASTUSE KIRJASTATUD RAAMATUD (nimekirjad):
-
Kirjastus Loodus 1920-1940
1920. aastad olid kogu Euroopas kirjastamisoptimismi aastad, ka Eestis asutati üha uusi kirjastusi. Tartus asutasid 20. sajandi Eesti suurima kirjastuse “Loodus” algselt usaldusühinguna kooliõpikute autorid Aleksander Audova, Hans Männik, Johannes Piiper, August Reeben, Jaan Rumma ja Johannes Voldemar Veski eesmärgiga välja anda eeskätt loodusteaduste õpperaamatuid.
1923. aastal muudeti “Loodus” osaühinguks (Hans Männik, Lydia Mahlstein-Männik, August Vaga, August Hahn ja Gustav Vilbaste). 1938. aastal laiendati omanike ringi, 1930. aastate lõpul oli osanikke üle 300. Avati ka osakond Tallinnas.
Kirjastustegevuse käivitaja, edasiarendaja ja õieti täisperemees oli tegevdirektor Hans Männik, keda rahvasuu nimetas kord “raamatute kuningaks”, kord “valgeks juudiks”. Hans Männik (1893-1942?) õppis Tartu Õpetajate Instituudis (1914-1918) ja lõpetas 1924. a. Tartu Ülikooli zooloogina. 1940. a. ta arreteeriti ja tema edasine saatus pole teada; tema peamine abi äriasjus Jaan Kangilaski tegi enesetapu. Hans Männik oli osaline ka mitme Tartu trükikoja asutamises ja juhtimises, rahvusvahelise kirjastuse “Boreas” rajajaid ning Eesti Kirjastajate ja Raamatukauplejate Ühingu esimees (1926-1938).
Hans Männik oli andekas organisaator ja ärimees, kes orienteerus hästi raamatuturul ja oskas tabada lugemishuvisid. Õpikute kirjastamiselt mindi kiiresti edasi ja hakati välja andma ilukirjandust, sealhulgas ka eesti kirjandust. Esimese kirjastusena asuti korraldama algupärase romaani võistlusi (1927).
1920. aastate lõpu majanduskriisist aitas “Loodusel” üle saada just suund ilukirjanduse, eriti odavate rahvaraamatute väljaandmisele suures tiraažis ettetellitavate sarjadena. See levitamismoodus aitas vabaneda raamatukaupluste kuni 30%-lisest hinnalisast ning hoida raamatu hind madalana.
Hans Männik oli kindlasti ka missioonitundeline kirjastusjuht, kes toetas rahaliselt kodu-uurimist ja loodusteaduslikku uurimistööd. Ajaviitekirjanduse kõrval anti välja ka teaduskirjandust, sealhulgas olulisi teatmeteoseid, mis tänapäevani kasutusel: “Eesti Entsüklopeedia” (8 köidet, 1932-1937), “Eesti biograafiline leksikon” (1926-1929 + täiendusköide 1940), E. Laamani “Eesti iseseisvuse sünd I-VI” (1936-1937), V. Vaga “Üldine kunstiajalugu” (1937) ja “Eesti kunst” (1940), sari “Maailma maad ja rahvad I-V” (1930-1932) ja “Võõrkeelte Akadeemia” (124 numbrit, 1932-1935), “Tartu Prantsuse Teadusliku Instituudi toimetised” (1935-1936) jms. Kavandati ka “Muusikaentsüklopeediat”, kuid 1940. aastal lõigati see plaan läbi.
Maailmakirjanduse klassikast kirjastas “Loodus” sarja “Nobeli laureaadid” (50 köidet, 1935-1939), F. Dostojevski “Kogutud teosed” (15 köidet, 1939-1940), “Kirjasõna suurmeistrid” (1939) ja “Looduse kuldraamat” (91 köidet, 1931-1939). Veidi ilmus ka sarjavälist tõlkekirjandust.
“Looduse” kirjastus asus Tartus, Vana t. 1 (praegu Ülikooli t. 1). Arnold Matteus projekteeris 1936. a. uue kuuekorruselise hoone, kuid see jäi teostamata. 1920. aastate lõpul töötas kirjastuses kümmekond inimest, 1930. aastate lõpul üle 80. P. Kogerman, H. Riikoja ja keeletoimetaja J. V. Veski olid suurema koorma vedajad. Rakendati ka teisi võimekaid literaate (D. Palgi, H. Pürkop jt).
Raamatute kunstilise kujundamise peale “Loodus” palju ei kulutanud. Vähe maksti ka tõlkijaile (kuni 2,5 korda vähem kui teised juhtivad kirjastused). Alles 1930. aastate lõpupoole hakati rohkem panustama tõlkekvaliteedile.Võrreldes 1920-1940 tegutsenud kolme juhtivat Eesti (Tartu) kirjastust, võib öelda, et igal oli oma põhieesmärk, millest kinni peeti. Eesti Kirjanduse Selts keskendus väärtkirjandusele, toetades rahvahariduse tõusu. “Noor-Eesti” eesmärk oli algupärase kirjanduse avaldamine. “Looduse” deviis oli raamatu odavamaks ja seega kättesaadavamaks tegemine.
1940. aastaks jõudis “Loodus” kirjastada üle 2000 raamatu, seejuures jäid pooleli mitmed huvitavad kavandid. 1941. aastal natsionaliseeriti Eestis üldse 99 kirjastust, neist suurima trükitoodanguga oli olnud “Loodus”.
“Eesti kirjanduse ajaloo” (1984) hinnangul oli “Loodus” suurim ja mitmekülgseim kirjastus. Juhtkond oli äriosav ja kirjastuse reklaam mõjukas. Väärtusliku tõlkekirjanduse ja kõrgetasemeliste teatmeteoste kõrval kirjastati ka kõmulisi ja väheväärtuslikke bestsellereid.“Loodusel” oli ka mitmeid konflikte: kohtuprotsessid teiste kirjastuste ja autoritega ning vaidlused kirjastamisõiguse alal. Siseministri sundmäärusega konfiskeeriti mitmed tõlkeraamatud “sündsusetu sisu pärast” (V. Baumi “Elu võõraslaps”, P. Istrati “Onu Angel”, ka 1934. a. romaanivõistluse kogumik “Suletud ümbrik” jt).
Sajandivahetuse menuautori Hedwig Courts-Mahleri vahetasid välja Berta Ruck ja Vicki Baum, nõnda nagu tänapäeval on Nora Roberts ja Barbara Cartland tõlgitavuse ja loetavuse tipul. Kergesisuline kirjandus oli ja on jätkuvalt ikka pälvinud lugejahuvi.
“Looduse” haare raamatuturu hõlvamisel on muljetavaldav. Arvestades Eesti lugejaskonna raamatusarjade-lembust, ilmus 90 % ilukirjanduslikust toodangust ettetellitavate seeriatena. Seejuures mõeldi kõikide lugejagruppide peale vanusest, soost ja huvialast johtuvalt.Alustati laiale lugejaskonnale suunatud odava tõlkekirjanduse sarjaga “Looduse universaal-biblioteek” (180 numbrit, 1927-1931), mille number ettetellijaile igal laupäeval välja saadeti. Formaat oli ette määratud (64-80 lk). Et lugejaskond lühivormidest eriti ei huvitunud, siis asuti välja andma uut sarja “Looduse kroonine romaan” (139 raamatut, 1929-1940), mille numbri mahuks võis olla kuni 240 lk. Mõlemat sarja iseloomustab tõik, et formaati mahutamiseks tehti tekstikärpeid, mis rikkusid teoste struktuuri.
Kergemasisulise kirjanduse lugejaile anti välja ka seeriat “Tänapäeva romaan”, mille vähese lugejahuvi tõttu vahetas omakorda välja “Kriminaalromaan”. Naislugejaile suunati seeria “Võluv romaan”.Meeslugejate arvu suurendamiseks hakati kirjastama loodushuvilistele sarja “Mehed, maad ja mered” (1938-1940) ja poliitikahuvilistele “Marseljeesist internatsionaalini” (1937-1940) ning “Maailm vaekausil” (1940).
1940. a. lisandus veel “Maailma suurvõimud”, mille esimese raamatuna pidi ilmuma “Briti impeerium” (ilmuda jõudis vaid 1. vihik) ja järgmisena oli kavas “Nõukogude Liit”.Vaieldamatult on “Loodusel” suured teened lastekirjanduse süstemaatilisel kirjastamisel igale eale ning ikka sarjadena: teismelistele “Looduse kuldraamat”, mida lugesid ka täiskasvanud, väiksematele “Looduse lasteraamat” ja “Rõõmus raamat” ning päris pisikestele “Värvin ja õpin”, “Targad tähed” ja “Kuldne kodu”. Viimasest sarjast kirjastas Werner Söderström aastatel 1938-1939 “Looduse” loal 10 raamatut soome keeles Richard Kiviti originaalillustratsioonidega.
Kooliõpet toetas “Loodus” mitme sarjaga: “Keel ja kirjandus” (46 raamatut, 1934-1937), milles ilmus ülevaateid maailmakirjandusest, žanrite kaupa eesti kirjandusest ja ka üksikautorite käsitlusi, ja “”Looduse” saksa ja inglise kirjandus koolidele”. Eesti kirjandusest ilmus kaks sarja: “Kirjanduslik põhivara” ning “Eesti kirjandus koolidele”.Elitaarsemale publikule olid suunatud sarjad “Ilu kunstis ja looduses” (1938), mida reklaamiti kui “eriseeriat luksuslikke raamat-albumeid”, ning ”Eesti kunsti suurmehi” (1939).
Ka tarbekirjandus ei jäänud päriselt unarusse. Aastail 1935-1936 ilmunud kapitaalse “Tegeliku aianduse ja mesinduse käsiraamatu” järel hakati kirjastama sarja “Kodukolle” (“raamat-ajakiri igale kodule”) ning spordihuvilistele sarja “Spordi suurraamat”.ÜTLEMISI SEOSES “LOODUSE” KIRJASTUSE TEGEVUSEGA :
“Eestikeelne õpperaamat olgu kõigile – õpetajaile kui ka õpilastele – kättesaadav hinna poolest ja sisuliselt hea ning tehniliselt korralik.”
(Hans Männik, 1922)“Raamat mingu rahva sekka.”
(Hans Männik, 1930)“Kuldraamat on mõeldud mitte niivõrd noorsoole kui naiivselt ja lapselikult mõtlevale lugejaskonnale. Neilegi, kes pole varem raamatut kätte võtnud.”
(Hans Männik, 1931)“”Kuldraamatu” esimese seeria valiku on “Loodus” teinud tõesti õnneliku käega, sest kõik nimestikku võetud autorid ja nende teosed kuuluvad maailmakirjanduse parimate hulka ega paku huvi mitte üksnes noorsoole, vaid paeluvad ka täiskasvanute huvi. Eriti praegusel depressiooni ja üldise kriisi ajajärgul, kus paljude elutahe majandusliku surutise tõttu on halvatud, aitab mõnigi neist teostest tiivustada lootust paremale tulevikule ja karastab tahtejõudu raskuste võitmiseks ja ülevate eesmärkide taotlemiseks, andes sisemist hoogu püsivaks ja sitkeks ülesehitavaks tööks.”
(Mart Pukits, 1932)“Vähem kriminaalsust, vähem verisust ja vähem seiklusi. See peaks olema hüüdlauseks meie raamatuturu ja lugemisvara tervendamisel.”
(Richard Antik, 1939)Koostas Elle Tarik
november 2010 -
Tartu väikekirjastused
Siit leiate esimese Eesti Vabariigi ajal Tartus tegutsenud kirjastusi tutvustavate raamatunäituste sarja materjalid. Ülevaated ja nimestikud koostasid Elle ja Tiina Tarik.
I osa "TARTU VÄIKEKIRJASTUSI: "Odamees" (1918-1927) ja "Sõnavara" (1922-1929)"- Kirjastus "Odamees / Carl Sarap" (1918-1927)
- Odamehe trükised
- Kirjastus "Sõnavara" (1922-1929)
- Sõnavara trükised
Koostas Elle Tarik (2011)
II osa TARTU VÄIKEKIRJASTUSI 2: 1920. AASTAD : Kirev rida "Istandikust" "Salapolizeinikuni"- Reform (1914-1916) + Istandik (1917-1933)
- Eesti Kirjanikkude Liidu Kirjastus (1927-1940)
- Valik (1927-1939)
- Tapper (1927-1939)
- Tarapita (1921-1922)
- Aktsioon (1926-1933)
- Arlekiin (1920, 1925)
- Ajak (1926)
- Kiri ja kunst (1927)
- Tamula, Põhjanael, Orient, Majak, Agu, Argus, Rahvakirjandus (1923-1929)
- Salapolizeinik (1920-1921)
- Oskar Luik, Eesti Karskusliit, Eesti Noorsoo Karskusliit, Varrak (1919-1924)
Koostas Elle Tarik (oktoober 2012)
III osa TARTU VÄIKEKIRJASTUSI: 1930. AASTAD- Eesti Kirjastuse Kooperatiiv (1934-1940)
- Kammissepad (1934-1935)
- Ring (1933)
- Eesti Rahvuskirjanikkude Liit (1933-1935)
- Kuldvillak (1936)
- Vana-Eesti (1937-1938)
- Kalev (1936-1937)
- Hea novell (1933)
- Olion / G. Naelapea (1931-1932)
- Pääsuke (1933-1936)
- Kuu (1930-1937)
- Maret (1935-1940)
- Turist (1937-1940)
- Eesti rahvakirjastus (1939-1940)
- Odamus (1933)
- Pinaro (1935)
- Rada (1935-1940)
- Anderomaan (1937-1938)
- Sõnastus (1937)
- Koduse kasvatuse instituut (1935-1939)
- Kool (1932-1939)
- Koolivara (1931-1940)
- Emil Skomorowski, Voldemar Tamman, Trükk ja Kirjastus (1932)
- Orion, Tulevik, Loov Eesti, Eesti Raamat (1935-1937)
- Loodusvaatleja, Nool, Meie sõber (1933-1935)
Koostas Elle Tarik (2013 oktoober)
