Oskar Luts. Teised temast

„Lutsu suurt andi jumala armust osutab ta erandlik rahvakeel. Lutsu keeles pole midagi kunstlikku ega stiliseerimiseks tehtut. Ta ütleb just nii, nagu mõtleb.“

Friedebert Tuglas, 1919

* * *

„Sa oleksid võinud rohkem kirjutada oma odratontidest, nukitsameestest ja tuulte ning kellahelinate linnast. /… /

Või arvad Sa, et ma ei tunnusta Sinu südamlikkust, mis käib kogu Sinu toodangust läbi, mis teda toidab kaanest kaaneni ja on nõnda inimlikult soe ja sellepärast peamisem väärtus omaette? Mõistan, mõistan väga ja hindan seda rohkem, et ma teda niisugusel määral mitte kellegi juures ei kohta.“

Karl August Hindrey, 1937

* * *

„Oskar Luts on improviseerija, kes loob nõnda nagu laulab lind. Ta on rahvajutumees, sündinud, loomupärane talent. Ta pole eeskujuna tõsiselt arvestanud ei ühtegi kirjanduslikku voolu ega kirjanikku ja tõenäoliselt ei loo ta ka ise kooli. Ta pole jäljendatav.“

Oskar Urgart, 1947

* * *

„Oskar Luts suutis temale kõige kohasemate vahenditega anda paljudele seda, mida vajati ja üha vajatakse. Teed võivad erinevad olla, kaugem ideaalitähis on aga üks : Inimsus.“

Endel Nirk, 1982

* * *

„Ja nõnda on Luts saavutanud oma loomingu õilsamas osas kunstniku ülima piiri, saavutanud müüdilist, avastanud igavest. Saavutada oma vähenõudliku jutuvestmisega midagi nii suurt ja saavutamatut ongi Lutsu–kirjaniku paradoks. /… /

Lutsu pärast ei pea me muret tundma, ta on tabanud ülimat, mida kunstnik igatseda oskab.“

Hando Runnel, 1986

* * *

„Kummatigi on kirjanik Oskar Lutsu käekäik meie raamatulembese publiku üldises väärtuste gammas üpris õpetlik. Koolilaps ja väärikas vanainimene ei karda sugugi oma renomeed määrida, kui avalikult tunnistavad, et Luts neile meeldib. Keskmiselt haritud keskmine intelligent aga tavatseb nina kirtsutada. „Ah Luts? Nojaa, muidugi…““

Harald Peep, 1987

* * *

„Mõnikord mõtlen kadedalt : ja üldse, ja üldse, mina küll ei saa aru, mis nad temas leiavad!?

Selles asi muide ongi. Teist või kolmandat Lutsu ei saagi olla. Aitab ühest, ent ehtsast. Lutsust, kelle võlu ja menu tegelikule saladusele pole veel päriselt jälile saanud keegi.“

Teet Kallas, 1987

* * *

„Jaan Oks ja Oskar Luts on ka kaks ainsamat kirjanikku meie parimate seas, kelle isiklik karakter on nende kummagi loomingu silmatorkavas eripäras otsekui peo peal.“

Paul-Eerik Rummo, 1987

* * *

„Jutukirjanik Luts ei ole väikeste inimeste kirjanik. Inimesed ei jagune tema jaoks suurteks ega väikesteks, vaid on lihtsalt inimesed. Nad lähevad Lutsule korda, ta armastab neid. Inimesi armastada on raske ja vaevane, aga Luts võtab kanda selle vaeva. Ja see vaevanägemine tõstab ta lood kõrgemale õõnsast konstrueeritud kunstproosast, mida on kirjutatud enne ja pärast teda ja mida kirjutatakse edasi.“

Maimu Berg, 1987

* * *

„Võtkem seekord eelduseks, et melanhoolial on Lutsu loomingus kanda tähtis funktsioon, et melanhoolia on „ehtlutsulik“ nähtus, et kurbus võib olla mitte ainult Lutsu „teatud nõrkus“, vaid ka trump, nagu huumorgi.“

Jaan Undusk, 1987

* * *

„Igal rahval on oma salajased kirjanikud, kes tema omapära erilise intiimse autentsusega tabavad. Nad on niivõrd rahvuslikud, et neis puudub vähimgi kaubaväärtus. Mis siis, et maailmaturul kästakse olla etnograafilised. See käib tegelikult ikkagi vaid kitši ja võltseksootika kohta. /…/

Luts libiseb käest nagu libe kala ikka. Ta asubki kuskil põhjas pimeduses ja peidus. Las ta siis olla.“

Mati Unt, 1987

* * *

„Mida edasi aeg, seda raskem tundub olevat vesteline, partnerist kohustuslikult ja iseendastmõistetavalt lugupidav suhtlemistoon inimeste vahel. Väga palju pead olema elus näinud, mõistnud, ettepoole uskunud, et olla keegi, kelle juttu jäädakse kuulama. Nõnda on Luts meie abi ja meie lootus tänases pingul maailmas.“

Jüri Tuulik, 1987

* * *

„Meil, Paunvere-pürjelitel pole oma kõigi aegade loetavaimast klassikust ainsat õhukestki elulugu-monograafiat.“

Uno Laht, 1987

* * *

„Luts on lugemiseks, mitte teoretiseerimiseks; Luts ei saa kunagi olla liiga moes või moest; Lutsu iseloomustab tema eriliselt hell suhe oma ainega; Lutsul puudub tänaseni vääriline käsitlus.“

Asta Põldmäe, 1987

* * *

„Sellest võimest […] olen tihti rääkinud seoses Mati Undiga, teda Oskar Lutsu, teise absoluutse kirjanikuga sarnastades. […] Võimest kirjutava käe endaga vahetult kujutleda ja mõtelda, lausa tajuda ja tunda.“

Madis Kõiv, 2001

* * * 

"Seejuures ei saa me üle ega ümber Oskar Lutsust kui Tartu linnakirjanduse traditsiooni rajajast ning seega esimesest linnakirjanikust. [...] Lutsu kui linnas ringi liikuva kodaniku kirjeldused vahendavad ka isiklikku, seespoolset vaadet ümbritsevale linnamelule. Nendes sulavad kokku nii mineviku kui ka oleviku  Tartu, moodne ja arhailine elulaad, realism ja lürism jne."                                                                                                                                                                                  
 Külliki Kuusk, 2019                                                                                                                                                                                                                                                         
   * * *                                                                                                                                                                                                                    

„Kevade“ kolhoosi ja ajakirja „Pikker“ poolt asutati 1986. aastal Oskar Lutsu huumoripreemia. Praegu annab preemiat välja Palamuse vallavalitsus.