Hobikirjanikud

Hobikirjanikud, imelapsed ja klassika: romaanivõistlused 1994–2004*

Kairi Korts

Minu ettekanne vaatleb romaanivõistlusi 1990. aastatest tänapäevani välja. Eesti raamatu päeval esinenud Maie Kalda on ise žürii raskes töös osalenud, minu isiklik kokkupuude romaanivõistlusega on aga olematu. Ma ei ole osalenud žüriis ega saatnud võistlustele ühtegi käsikirja. Kõiki laureaate olen ka vaid kaugelt näinud, kui sedagi.

Seega esindan ma kõrvalseisja vaatepunkti – olen pidanud romaanivõistlustesse puutuvat enda jaoks avastama suures osas tagantjärele. Üllatuslikult on romaanivõistluste jälgede ajamine küllaltki raske, sest selle võistluse ajalugu on killustunud erinevate päevalehtede ning kultuuriajakirjade artiklite vahel. Isegi romaanivõistluste auhinnalise koha saavutanud tööde ning äramärgitute nimekirja kokku saamine oli tükk tegemist.

Mind huvitas eelkõige, miks peeti vajalikuks romaanivõistluste traditsiooni jätkata, milliseid eesmärke on korraldajad nende võistlustega silmas pidanud, miks on oluline midagi sellist käigus hoida, milline on olnud ja on romaanivõistluste nägu, milline on nende võistluste tähendus eesti kirjanduselus.

Järgnevalt liigun edasi romaanivõistluste kaupa, alustades 1994. aasta võistlusest. Olen iga võistluse kohta lisanud pikema või lühema kommentaari. Laureaatide ning žüriiliikmete nimekirja ei hakka ma uuesti esitama, kuna sellele on võimalik ligi pääseda ka siinsel kodulehel.

1994. aasta romaanivõistlus. 1994. aasta romaanivõistluse korraldas kirjastus „Faatum“. Võistluse korraldamisel tekkis raskusi, sest rahalist toetust oli väga raske leida ning võidutööde trükis väljaandmine venis. Tollane haridusministeerium ei andnud üldse raha ning viimasel hetkel saadi raha Eesti Kultuurifondilt.

Romaanivõistluse hindamise kohta avaldati hiljem kahtlusi – esitatud 57 käsikirjast tõsteti esile 30 tööd (kui liita kokku auhinnalised kohad, äramärgitud tööd ning n-ö kontaktivõtmise kategooria; kontaktivõtmise kategooriasse kuulusid need tööd, mille autoritega idee järgi oleks pidanud ühendust võtma ning seejärel koos käsikirja kallal tööd tegema) ning seda arvu peeti uskumatult suureks. Näiteks Oskar Kruusi arvates oleks žürii hinnangu objektiivsust ja seega žürii otsuste kaalu suurendanud kahe miinuse süsteemi asemel kolme miinuse süsteemi rakendamine. Kolme miinuse süsteemi puhul langeb käsikiri võistluselt välja, kui kolm žürii liiget on sellele andnud negatiivse hinnangu. (Kultuurileht 18. detsember, 1996.)

1996. aasta romaanivõistlus. 1996. aasta romaanivõistluse korraldajaks oli Eesti Romaanifond, mis asutati võistlusele eelnenud ehk siis 1995. aastal. Eesti Romaanifond oli mittetulundusühing, mis seega rahastamise osas sõltus nii kultuuriministeeriumist, Kultuurkapitalist kui sponsoritest, raha romaanivõistluse auhindade tarbeks andis ka Eesti Kultuurifond. Esimeheks sai Heino Kiik.

Romaanifond ei loodud ainult romaanivõistluse läbiviimiseks, esialgsete plaanide järgi pidi fond kirjanduselu toetama ning edendama hakkama ka laiemalt. Heino Kiige sõnutsi oli fondi tegevus suunatud kolmele grupile: kirjanikud, kirjastajad, trükikojad. Romaanifondil nähti olevat kolm rolli – algatajaroll, koostööroll (eeskätt Kultuurkapitali ja Kirjanike Liiduga) ja vahendajaroll. (Õhtuleht 31. mai, 1995.)

Plaanis oli hakata jagama ka stipendiume ning toetusi, oldi optimistlikud ning leiti, et kui fond jõudu kogub, siis hakatakse toetama ka luulet ning näitekirjandust. (Õhtuleht 31. mai, 1995.)

Tõenäoliselt need plaanid just raha taha takerdusidki. 1996. aasta romaanivõistluse puhul oli välja kuulutatud, et „firmadel, pankadel, erakondadel, seltsidel ja eraisikutel on võimalus üles seada eriauhindu tellimaks ja soodustamaks oma maitsele ja vajadustele vastavate kirjandusteoste sündi ja avaldamist“. Pakuti välja võimalus luua kindla sihitusega erifonde või sihtkapitale kas konkreetsete kirjanike toetamiseks, raamatute trükikulude katmiseks või firma nimel preemiate määramiseks. (Eesti Päevaleht 28. juuni, 1995.) Ühtegi sellisel kujul eriauhinda aga välja ei antud ning edaspidi ei ole sellist võimalust üldse propageeritudki.

Nii et Romaanifondi konkreetseks tegevuseks sai korraldada romaanivõistlusi, millel oli ja on õigus osaleda igaühel, peaasi, et käsikiri on kolmes korralikult vormistatud eksemplaris õigel ajal teele saadetud. Ühes ajalehele antud intervjuus vastas Heino Kiik küsimusele romaanivõistluste vajalikkuse kohta, et see on ikka olnud „kirjameestele suureks innustuseks“ ning et see on juba kujunenud Eesti kirjanduselu lahutamatuks osaks (Eesti Päevaleht 28. juuni, 1995).

Küsimus ei olnud ka ainult kirjanduselulise lisavidina väljamõtlemises, vaid romaanivõistlust nähti ühe võimalusena aidata kaasa eesti algupäraste romaanide ilmumisele ning nende taseme tõusmisele. Muret eesti romaani pärast väljendavad kas või juba tolleaegsetes lehtedes ilmunud artiklite pealkirjad: „Enam tähelepanu eesti romaanile!“, „Romaan võitleb oma ellujäämise eest“, „Eesti romaan vajab toetust“. (Aga näiteks juba 1998. aastal – „Eesti romaan elab“.)

Pöördumises avalikkuse poole rõhutati, et „hoolimata meie raamatuturu näilisest küllastatusest, on algupärase romaani osakaal selles muret tekitavalt väike. Puht majanduslikel põhjustel ei suuda ta võistelda tõlkekirjanduse tulvaga, mis tihti aga kipub olema vaid massikultuuri osa. /---/ Olgugi, et rahvusliku romaani eluline funktsioon on eesti rahvale teadvustatud, ei ole majanduslikke tingimusi algupäraste romaanide kirjastamiseks olemas. /---/ Eesti Romaanifond taotleb olukorra leevendamist ning ootab kaasaaitamist meie ühises ürituses“. (Maaleht 8. juuni, 1995.)

1996. aasta romaanivõistlus leidis vähemalt žüriiliikmete suust kiidusõnu – juba enne võistluse lõppemist teatas Olev Remsu, et paljud laekunud käsikirjadest on kõrge tasemega, hiljem leiti, et seekordne romaanisaak tervikuna oli kaalukam kui kunagi varem ning isegi seda, et tegemist oli viimase kümnendi kõrgeima tasemega võistlusega.

Kui Juhan Habicht veel sama aasta Vikerkaare esimeses numbris arvustas 1994. aasta võistlusel äramärgitud Kati Murutari raamatut „Abitu“, siis romaanivõistlus üldiselt oli tema jaoks kahtlasema väärtusega ettevõtmine: „Mul on aegade jooksul – ja ma olen jõudnud läbi lugeda mitme romaanivõistluse avaldatud saagi – tekkinud mulje, et kuigi Eestis ilmub vahel ka väga häid romaane, siis ometi mitte nende võistluste kaudu.“ (Vikerkaar nr 1-2, 1996.)

Juhan Habicht osales ise 1996. aasta võistluse ˇˇzüriis ning temagi jagas hiljem ajalehe vahendusel pigem positiivseid tundeid: „/---/ esimene rõõmustav elamus: mulle on seni jäänud mulje, et elupõliste kirjanike suhtumine turumajandusse on olnud pisut kõhklev. Et on kostnud mitmeid nurinaid teemal: ei avaldata, ei maksta priskeid honorare, ei austata... Nüüd võisin veenduda, et leidub päris palju inimesi, kes sääraseid hoiatavaid hääli tõsiselt pole võtnud. Eesti kirjandus ei kao kuhugi! /---/ Teine meeldiv tendents avaldus selles, et osalejate hulgas oli rohkesti juba tuntud autoreid – leiame lõpuprotokollist ju vaid kaks päris uut nime. Romaanivõistluse prestiiž on tõusnud, mis omakorda võiks viia olukorrani, kus romaanivõistluse embleem raamatu kaanel osutaks tõesti lugemisväärsele kvaliteeditasemele.“ (http://www.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1997/05/areen/kirjandus.html)

Ometigi pole nüüd põhjust arvata, et kõik käsikirjad olid ütlemata head. Habicht: „Oli tondijutte, mis ei olnud hirmsad mitte sisu, vaid oskamatu kirjapaneku poolest. Kõige jubedamaid lugemiselamusi tekitasid pseudoajaloolised käsikirjad. Pisut utreeritult: 
“Rändur: Tere, Mõniste rahvas, alle-aa. Kuidas tänavu ka mais kasvab, alle-aa? 
Koor: Hästi, rändurmees, alle-aa, alle-aa...
Ja nii viissada lehekülge.“
(http://www.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1997/05/areen/kirjandus.html)

1998. aasta romaanivõistlus. 1998. aasta romaanivõistlusega läheb aga asi veelgi paremaks. Vaapo Vaher: seekordne võistlus oli võrreldes 1996. aasta omaga hoopis teistsugune. "Eelmine oli tunduvalt lineaarsem, rutiinsem, kus oli küll häid töid, aga nende taga olid kirjanikud, kelle žürii juba töö käigus ära arvas," ütles Vaher. "Romaanivõistluse eesmärk pole aga selles, et mõni professionaalne kirjanik saaks taskuraha, vaid selles, et avastada uusi Jakobsone ja Alvereid. Selles suhtes täitis võistlus eesmärgi." (Postimees 6. jaanuar, 1999.)

Eeva Park: "Võistlus on väga tugeval tasemel, selgelt tugevam kui eelmine, 1996. aasta võistlus. Tööd on erinevatest žanritest – põnevikust süvapsühholoogilise romaanini. Juba praegu paistab viis-kuus kõrgel tasemel tööd."
Linda Uustalu: "Üle ootuste tugev tase. Esimese auhinna väärilisi töid on vähemasti kaks. Tekib küsimus, mida hinnata: kas kirjanduslikult väljapeetud, ent eesti proosa tuntud ja turvalist laadi esindavat või hoopis uudset, võibolla veidi rabedamat, ent samal ajal äärmiselt haaravat tööd?" (Postimees 11. detsember, 1998.) 

1998. aasta kujuneb romaanivõistluse vaatenurgast selgelt Hirami „Mõru maigu“ aastaks – teose osaks langeb nii kiitvaid arvamusi kui ka mahategevaid, plagiaadis süüdistavaid väljaütlemisi. Teised võidutööd jäävad nende vaidluste taustal rohkem varju ega teeni nii suurt tähelepanu.

Noorte talentide avastamise puhul kehtib minu meelest veidi kummaline olukord – romaanivõistluse taset kiputakse ikka selle järgi hindama, kui palju on sellel osalenud kogenud, nimekamad autorid, ning noorte kirjutajate peale keegi tegelikult väga ei looda. Nii et kui peaks juhtuma, et mõni noor autor n-ö paneb kinni mõne auhinnalise koha, siis üldsuse jaoks on see topelt üllatus ning ollakse ka topelt skeptilised žürii hinnangute õigsuses, teose väärtuses. 

2000. aasta romaanivõistlus. Tarmo Teder: „Kaks aastat tagasi peetud romaanivõistlusega võrreldes oli viimane nii mahult kui ka laadidelt mitmekesisem. Oli memuaarse koega realismi, üheülbalist kosmosesõitmist, noorsooslängist kubisevat narko- ja seksipanemist, hüplevat detektiivindust, poliitilise põneviku tunnustega luurebluffi jne. Rohkem kirjutatakse ulmet. Pole kahtlust, et lõppenud romaanivõistlus täitis oma vana põhieesmärgi: esile kerkisid uued, ka päris tundmatud autorinimed.“ Rein Põder on 2000. aasta romaanivõistlust kommenteerides öelnud, et kandidaatide hulgas võis täheldada teatavat "moodsa kirjanduse pealetungi", rohkesti oli ulme- ja fantaasiakirjandust.

Seega on romaanivõistlusele pakutud ikka ja jälle hulganisti erinevaid käsikirju, ampluaa on alati hästi kirju. Sellest võiks järeldada, et neid romaane, mis on nimme kirjutatud romaanivõistluse jaoks, on vähem ning ei ole kirjutatud žürii heakskiitu või kindlaid valemeid silmas pidades. Kas võiks siis öelda, et romaanivõistlusel on pigem kvantiteeti katalüseeriv ja mitte kvaliteeti tõstev mõju? Romaanivõistlus näib olevat lihtsalt kokku võttes kui sündmus, mis kuhjab kokku teatud märkimisväärse arvu käsikirju, mis oleksid valminud nii või teisiti, sõltumata sellest, kas romaanivõistlus on olemas või mitte – lahtiseks jääb ainult ehk küsimus, kas nad oleksid valminud just sellel ajamomendil. 

2002. aasta romaanivõistlus. 2001. aastal moodustatakse Eesti Romaanifondi baasil Eesti Romaaniühing. Aastast 2003 on ühingu eesotsas Eeva Park ja Andres Langemets.

Nii 2000. kui ka 2002. aasta romaanivõistlused näitavad seda, et lisaks autoritele tähelepanu tõmbamisele aitab võistlus paremini teadvustada ka nende žanrite hetkeseisu, mida muidu ehk käsitletakse perifeersete nähtustena – antud juhul siis ulmekirjandus, mõlemas võistluses tõsteti esile Indrek Hargla teosed ja ka käsikirjade seas üldiselt olid ulme- ning fantaasiakirjanduse valda kuuluvad üsna suurearvuliselt esindatud. Varasematel võistlustel võib sarnasest asjast rääkida põneviku, spiooniromaani puhul Lembit Uustulndi „Kiikhobune Antverpenist“ näitel, mis nii mõnegi silmis oli üllatavalt hea tasemega, arvestades, et üldiselt eesti kirjanikud selles vallas väga osavad ei ole.

Eeva Park on maininud, et tema meelest on romaanivõistlusel osalemine professionaalile tundmatus kohas vette hüppamine, lasta ennast võrrelda uue tulijaga ei pruugi olla sugugi mugav.

„Kentauri“ võit ent tõstab 2002. aasta romaanivõistlusel jällegi tuntud kirjaniku uhkelt esiplaanile. Romaanivõistlus justkui on jälle sündmus, kuhu ka tunnustatud klassikul on prestiižne oma tekste saata. Selline suhtumine ongi üks märk kirjanduse ja kirjanikkonna taastunud enesehinnangust ning tõstab teenitult esile ka romaanivõistluse rolli selles. Ka järelkajas tõlgendati Baturini võitu kui märki sellest, et vanu tegijaid on vara maha kanda. Sajandikünnise ületamises nähti tõestust sellele, et romaanivõistluse traditsioonil on oma kindel koht eesti kultuuris. (Postimees 18. jaanuar 2003.) Nii et 1990. aastate ebakindlus on muutumas teatavaks enesekindluseks, mis aitab üle olla ka kohatisest skeptilisest suhtumisest.

2004. aasta romaanivõistlus. 2004. aasta võistlust iseloomustab taas uute nimede esile kerkimine (Sass Henno, Eia Uus, Meelis Friedenthali „Kuldne aeg“ on samuti debüüt). Kogenud kirjutajate osa võib edaspidi veelgi väheneda – ma arvan, et nii Sass Henno kui Eia Uue edu mõjub noortele kirjutajatele julgustavalt, mistõttu järgmistel romaanivõistlustel osalejate hulk võib kindlasti kasvada. Iseasi, kas selle võrra suureneb ka esimesele kohale pretendeerijate hulk. 

Romaanivõistluste korraldajad on alati rõhutanud, et loodetakse leida noori talente, uusi Jakobsone. Selle eesmärgi täitis 2004. aasta romaanivõistlus üsna edukalt ja õigustas seega hüppelaua-metafoori, mida romaanivõistluste puhul on ikka ja jälle kasutatud.

Ometigi tundub, et romaanivõistlustest räägitakse ainult vahetult enne võistluse tähtaja kukkumist ning vahetult pärast võistluse lõppemist. Päevalehtedele näib romaanivõistluste võidutööde uudisväärtus olevat üsna suur, kultuuriajakirjad on romaanivõistluse kajastamise ja analüüsimise osas tagasihoidlikumad, kui mitte öelda lausa ignorantsed.

Seega sõltub romaanivõistluse järgne tähelepanu juba väga konkreetselt teosest endast, kui palju selles on kõmulist materjali, kui palju midagi sellist, mis kriitikutele tundub olevat väärtuslik ning tähendusrikas. Kui romaanivõistluse käsikirjade hulga seas võis käsikirjal olla mitmesuguseid tugevamaid külgi, siis raamatuks trükituna on küsimus juba selles, kuivõrd paistab teos silma laiema konteksti taustal. Seega ei ole romaanivõistlusel auhinnatute sekka jõudmine õigupoolest garantiiks, et teosest ka hiljem palju juttu tehakse. Nii et edasist edu ei taga mitte ainult märge romaanivõistlusel osalemise kohta raamatu esi- või tagakaanel – määravaks saab paigutumine (või mittepaigutumine) üldisesse kirjanduspilti.

Ja lõpetuseks esitangi lõigu Astrid Reinla 1994. aastal Vikerkaares ilmunud artiklist, milles ta kirjeldab tollast romaanivõistlust (Reinla oli žüriis) ning mis samuti omamoodi ilmestab võistluse seostumist üldise kirjanduseluga:

„Žürii koosolekul muretses Enn Vetemaa, kas „Kasside salapärast kadumist“ auhinnates ei tee me kogemata karuteenet eesti kirjandusele – ehk arvavad usinad romaanikirjutajad pärast selle läbilugemist, et auhinna saamiseks tulebki tänapäeval niimoodi kirjutada, rumalaid sõnu kasutada ja nii edasi. Lohutuseks ütleksin heale kolleegile, et muretsemiseks pole suuremat põhjust – usinad romaanikirjutajad ei võta enamasti millestki eeskuju! Sest kui nõnda arutada, siis on meil ju kümnetes tuhandetes eksemplarides ilmund ja kõigile kättesaadavad näiteks Mati Undi, Viivi Luige, Ene Mihkelsoni, Madis Kõivu, Toomas Raudami, Arvo Valtoni proosateosed – kui ainult kodumaise ja nüüdisaegse kõrgkirjandusega piirduda –, aga kuidas on nad usinale romaanikirjutajale mõjund? Mitte kuidagi! Nagu ei oleks neid üldse olemaski. Ehk ei olegi. Ehk algab kirjandus iga romaanivõistlusega taas otsast peale.“