Kuidas kõik alguse sai

„Avalikud laulud” (1970) ja „Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” (1972) /---/ need on siirad 20. sajandi eestlase laulud koos kõigi roppustega, mis meiega sel sajandil on sündinud. Kuid nagu Runnel isegi on kinnitanud, ei olegi need valmis laulud, vaid hoopis luule – „hääleta laul”, mis lauluks saamiseks otsib endale viisi. Nagu tänapäeva eestlastele tavaks, ei peagi nende laulude jorisemiseks tingimata looma originaalmeloodiat (ei vajanud seda ju meie rahvushümngi), vägagi mõnusalt võib laulda „Öö lõhnab, vihma sajab, on kevad Tartu peal” Beethoveni „Ood rõõmule” viisil; „Ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe” viisil „See oli ennemuistsel aal, kui heeringas elas kuival maal” ning „Kaua sa kannatad kurbade naeru” soomlaste ülijõulise „Vapaussoturin valloituslaulu” viisil.

Hando Runnel saatis vendadele Sarvedele viisi otsimiseks EÜE kokkutuleku meeleolust inspireeritud luuletuse „Ma võtsin naise, ta nimi on Epp”, mida Heno Sarv arvas oma esimeseks runnelduseks, nagu omavahel folklaule kutsuma hakati. Plaanis oli ka võõrapärane kitarr kandlega riimuvaks rundliks ümber nimetada. Kuid vennad Sarved ei jaksanud viise kirjutada sama kiiresti kui Runnel värsse, nõnda otsiti abi sõpradelt. Reet Valgmaa tutvustas neile Aivar Meltsast, kelle stiil ei olnud selline, nagu nad Runneli viisidena ette kujutasid, kuid peagi leidsid kõik, et need „tasem kui tuhat tanki” jooksvad runneldused on väga head. Väga mitmeid kauneid viise tegi Tõnis Tulp, imeilus on Inna Feldbachi „Kevadkurbus”. Peep Ilmet hakkas „Keldrikakandit” laulma Eesti Rahvaluule Arhiivist leitud „Avinurme suure poistelaulu” viisil, mille hiljem pisut töödelduna võttis üle Aleksander Müller. See jäi värssidele nii kindlalt külge, et kui ERA töötajad Runnelile tema näituse avamisel 1998. a seda rahvaliku laulu „Vaikne kena kohakene” viisil laulsid (see Tõnn Sarve leiutis kuulub samuti underground-kultuuri klassikasse), arvas Runnel, et nad laulavad valel viisil!

1978. aastaks oli erinevate tegijate runneldusi kogunenud nii palju, et Rein Õunap sai ette võtta kontserdi tollases TRÜ klubis, praeguses „Rotalia” majas. Kontsert oli nii populaarne, et linna kultuuriosakond usaldas sama aasta jaanipäeva kontserdi eeskava runneldajate hooleks, selle tarbeks pakkus Hando Runnel viisistamiseks uusi jaanipäevateemalisi luuletusi, millest Priit Pedajas valis „Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi” ja Heno Sarv „Tõuse üles ja läheme ära”, mõlemast said ilusad ja mõtlikud laulud, üldtuntuks said aga mõlemad tekstid, eriti esimene, hoopis Vello Toomemetsa viisidega.

Runneli laule, millel viise rohkem kui üks, on palju, 2001. aasta Õhtulehe intervjuus http://www.ohtuleht.ee/108124/jaanipaevaks-korgeks-kasvab-rohi- temaga kirjutatakse, et mõnel olla neid lausa 4-5, luuletaja meelest enamasti õiged või kongeniaalsed. Raadiost neid kuuldes koges Runnel kaht kogemust:
A. „Kui olin luuletust tehes mõttes kaasa ümisenud, tundus viisistaja tehtu lähedane.”
B. „Kui viisitegija oli leidnud lähenemisnurga, mida ma polnud osanud ette kujutada, hakkas luuletus nagu kaugenema. Vaatasin seda eemalt uue pilguga.”

Laululava oli sellise muusika jaoks siiski liiga suur, aga runneldamisest kevadisel pööripäeval või sellele võimalikult lähedal sai traditsioon, mille lõpetasid alles fosforiidisõda ja laulev revolutsioon.

Siin on osaliselt tsiteeritud ja osaliselt lühendatult ümber jutustatud Heno Sarve kirjutist „Runneli värsside vigurid viisid” raamatust „Läbi äreva vere” http://www.ester.ee/record=b1330680*est

Loe Tartu kevadkontsertide lugu ja Näituse saamise lugu