Tartu kevadkontsertide lugu

Aastatel 1978-1988 toimusid Tartus kevadise pööripäeva paiku kevadkontserdid, mida kutsuti vahel ka folkideks. Kõige esimene kontsert toimus 1978. aastal TRÜ klubis Tähe tänaval, 1983. aastal toimus 5-tunnine mammutkontsert Vanemuise kontserdisaalis, 1985. aasta kontsert oli Vanemuise teatrisaalis ja kõige viimane 1988. aastal jälle TRÜ klubis, aga põhitoimumiskohaks oli praegune Tartu Üliõpilasmaja, toonane noorteklubi „Sõprus”, mida kutsuti lihtsalt Sõbra majaks.

1978. aasta kontsert oli puhtalt Hando Runneli tekstidele loodud lauludest, alates 1979.a kontserdist lauldi juba ka teiste eesti luuletajate tekstidele loodud laule, autorilaule, kantrit, bluusi, üsna vähesel määral ka inglise keeles. Mõnikord lauldi ka malevalaule ja rahvalaule. Laulsid nii juba tuntud nimedega esinejad kui tudengid, nii Tartu ülikoolist kui mujalt. Kava oli üsna kirju nii stiililt kui tasemelt, ehkki tase oli üldiselt siiski pigem hea - vähemalt mälestustes. Omaaegsetes arvustustes on ka kõvemaid sõnu. Rein Õunap meenutas, et tema polnud Jaak Tuksamit alguses mingiks lauljaks pidanud, aga vaat milline „elu keset metsa” sellest välja tuli! Õhkkond oli enamasti vaba ja sundimatu, palju räägiti vahele kommentaare ja visati nalja, kutsuti rahvast kaasa laulma. Sirje Kiin on „Laulan sõbraks öö ja päeva” plaadi saateraamatus kirjutanud sellest, kui rusuv oli 1980. aastate õhkkond venestamise ja ideoloogilise surve suurenemise taustal ja kui suur oli eesti kultuuri tähtsus meie jaoks: „Pause oli palju, aga need kõnelesid. Me oskasime ridade vahele jäetud pause lugeda ja tühjust tähendusega täita.”

Kuigi kõik kavad ja esinejad pidid olema eelnevalt kinnitatud, kõlas lavalt üsna krõbedalt kriitilisi sõnu. Laulutekstid kõnelesid muuhulgas juurtest ja nende mahalõikamisest, Siberist, tühjadest taludest, lõpupoole tuli sisse juba fosforiiditeema. Rein Õunapi mälestuse kohaselt tuli inBoil, keda esinejana ei kinnitatud, lavale saalist.

Praegusel ajal ei kujutata enam ette, missugust kassi-hiire mängu tsensuuriga mängiti ja kui imelikke kahtlusi võis tekitada näiteks plakatikujundusel kaabuga mehe või punase kolmnurga kasutamine.

Need kevade algust tähistavad kontserdid olid oodatud, paljudel inimestel kujunes traditsiooniks käia neil igal aastal, see kuulus kevade juurde ja mõjus nagu sõõm värsket õhku.

Neile, kes kontserte omal ajal külastasid, peaks siin olema nii äratundmisrõõmu kui üllatusi, aga loodetavasti on see huvitav ka teiste jaoks.

Loe sellest, Kuidas kõik alguse sai ja Näituse saamise lugu