Karlova Obscura on ühelt poolt tagasivaade Karlovas elatud ajale ning kogetule, teiselt poolt Karlovas esineva olustiku teise nurga alt näitamine. Töö käsitleb Karlova linnaosa omanäolist atmosfääri ning selle visuaalset identiteeti. Fotodel kohtuvad interjöör ning eksterjöör, isiklik ning avalik ruum ja uued ning vanad tehnikad.

Selle kevade jooksul ehitas Johan Huimerind 15 Karlova ruumi ümber pimekambriteks. Pimekamber ehk Camera Obscura on pime ruum, mille seinas olev väike ava annab ava vastasseinal ümberpööratud kujutise ava ees olevatest valgustatud esemetest või maastikust. Camera obscura on fotoaparaadi eelkäija. Selle printsiibi tulemusena kohtub ruumi interjöör ruumi välisvaatega. Selline duaalsus on nähtav ka fotodelt. 

Johan Huimerind (s. 1991) on Tartu Kõrgema Kunstikooli fotograafia üliõpilane. Karlova Obscura on tema diplomitöö. Rohkem Johani tegevustest leiad aadressilt: huimerind.tumblr.com

Näitus Tartus Lutsu raamatukogu keldris on avatud 10 päeva. Sissepääs keldrisse otse Kompanii tänavalt. Näitust saab vaadata    E –R 12 -19 ja laupäeval 12 -14.

FB: https://www.facebook.com/events/599691650194070/

Lisainfo: Johan Huimerind johan.huimerind@gmail.com 

●

Näitust kommenteerib Peeter Laurits:

„Asi, mis mulle meeldib, on kihilisus. Olgu see luules, draamas, kinos, kunstis, kus iganes. Huimerind muudab toa fotoaparaadiks, camera obscuraks, ning projitseerib pildist väljapoole jääva pildi sisse jalad ülespidi. Ta lõhub meie ruumilised eelarvamused ära.

Teiseks, kõik see, mis on väljas, ei pruugi olla täpselt samast ajastust, kui see, mis on toas. Suurepäraseks näiteks on Huimerinna pilt Raul Oreškini vannitoast kogu oma ilusate ikoonide haaremiga, kuhu peale on projitseeritud puud, mille puhul me ei tea, kummad on vanemad, kas ikoonid või puud. Selle näituse puhul on hea, et nii ruumilised kui ajalised dimensioonid on toredasti segi aetud.

Piltide kompositsioonid on absoluutselt igal pool mänglevad ning need ei ole tõsiseltvõetavad. See on vaataja üle irvitamine, see on provokatsioon. Ja see on absoluutselt äge sekkumine meie pildi vaatamise poliitikasse.

Sellele lisaks on tehtud näitusele plakatitesari. Siin alles läheb huvitavaks: 35 plakatit on pildistatud 35 erinevas kohas, kuhu see sama plakat hiljem kleebitakse. Iga plakat on unikaalne ja see lööb. Seda ka kujunduse poolest – need ei ole standardsed, vaid iga juhtumi puhul täiesti unikaalselt lahendatud ning peab märkima, et tüpograafia on väga hea. Sellega ajab autor segamini tiraaži kui niisuguse mõiste.

Kokkuvõtvalt on näitusel pea peale keeratud unikaalsus, pea peale on keeratud tiraaž ja ajale ning ruumile on sõlm peale keeratud.“