Hilda Reimand lõpetas 1930. aastal Tallinna Pedagoogikaseminari, olles omandanud tütarlaste käsitööõpetaja eriala. Noor õpetajanna suunati tööle Petserimaale, esialgu Obinitsasse, seejärel Petseri linna. Pildid 1939. aasta suurest Petseri tulekahjust on Hilda Reimandil veel tänini silme ees. Järgnes võimuvahetus ja peagi küüditamine, sest abikaasa oli sõjaväelane. Tagasi Eestisse jõudis Hilda Reimand 1956. aastal ja töötas Tartu Forseliuse Gümnaasiumis kuni pensionini.

Proua Reimand on ammune linnaraamatukogu lugeja. Tema koduraamatukoguks oli Tähe tänaval asunud Koidula-nimeline haruraamatukogu, praeguse Karlova-Ropka raamatukogu eelkäija.. Hea sõnaga meenutab ta raamatukogu legendaarseid salonglikke muusikaõhtuid. Viimased 15 aastat kasutab ta linnaraamatukogu pakutavat koduteenindust. Raamatukoguhoidja külastus on proua Reimandi jaoks sündmus, mida ta väga ootab.

Proua Reimandi sõnul on tema pika elu õhtupooliku toeks olnud pere ja raamatud. Raamatutest on ta saanud rõõmu ja tervist. Raamatukoguhoidja Nadežda Savostkina kinnitab, et Hilda Reimandile ei ole vaja raamatuid soovitada, tal on alati olemas nimekiri sellest, mida lugeda tahab. Ta kuulab Vikerraadiot, loeb Postimeest ja Eesti Naist ning leiab sealt vajaliku info uutest raamatutest.

Vanaproua loeb läbi pea kõik ilmuvad mälestused ja elulood – tema huviorbiiti kuuluvad ühteviisi Aino Kallas, Mihkel Mutt ja Imbi Paju. Ta on läbi lugenud kõik, mis ilmunud Petserimaa kohta, sageli tellib ta lugemiseks eesti luulet. Eesti klassikat hindab proua Reimand väga kõrgelt, ja kuigi uuemale kirjandusele annab pigem hävitava hinnangu, on ta huviga läbi lugenud M. Raua “Musta pori näkku” ja nimetab ühe oma viimase aja lemmikuna V. Luige “Varjuteatrit”. Murelikuks teevad proua vaid väga mahukad raamatud (nagu Sirje Kiini raamat Marie Underist) – tal on raske neid käes hoida.