Vabariigi President on oma ametisseastumise kõnes väitnud, et talle ei
meeldi väljendi "Kas me sellist Eestit tahtsime?!" kasutamine, sest see pidi
manifesteerima jõuetut allaandmist. Siinkohal pole näituse kuraator hr
Presidendiga nõus, sest passiivse vingumise asemel võib seda küsimust
esitada ka "mis-toimub?"-toonil ja
"kas-oleme-ikka-täie-mõistuse-juures?"-toonil, kui ollakse kriitiline,
rahulolematu või opositsiooniliselt meelestatud. Seda vaieldamatult
populistlikku ja retoorilist küsimust võib esitada vastamiseks meile kõigile,
kes me Eesti-projektis osaleme ja selles "ühiselt ehitatud riigis" elame.
Kui vastuse andmine tundub võimatu, siis vähemalt oma olukorra kriitiliselt
analüüsimiseks ja konstruktiivseks mõttetööks. Antud juhul küsivad nõnda
kunstnikud ja Eesti kodanikud, viidates üleüldises juubelipillerkaaris mõnedele piinlikele, ohtlikele ja murelikuks tegevatele nähtustele-arusaamadele meie vabariigi sotsiaalses reaalsuses, valitsuse poliitikas ja avalikus elus.

Aga milles siis probleemid? Näitus uurib kas me soovime elada sellises
Eestis, kus võõramaalasi põlatakse ja mustanahalised saavad tänaval peksa.
Või sellises, kus naisi käsitletakse sünnitusmasinatena ja põhiküsimuseks on
rahvuse ja selle traditsioonide säilitamine ja taastootmine. Või säärases
riigis, kus võim ei hooli dialoogist oma rahvaga, kuhu on äärmiselt
keeruline elama asuda ja kus mitte kuidagi ei leita mõistlikku tasakaalu
demokraatia ja kapitalismi vahel? Kas sellised vaated ja nendel baseeruv
poliitika on kuidagi relevantne kaasaegses, post-koloniaalses Euroopas 21.
sajandil?

Näitus "Kas me sellist Eestit tahtsime?!" jääb avatuks kuni 8. märtsini.

Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space tänab Tartu Linnaraamatukogu ja
hr Asko Tammet, Y-galeriid ja prl Kaisa Eichet, Tartu Kunstnike Liitu ja hr
Markus Toomperet, Eesti Kultuuriministeeriumit ja Eesti Kultuurkapitali.

Täiendav info: Rael Artel tel 56 229 213, www.moskva80.com