Laiem publik teab Andrei Hvostovi ilmselt ennekõike kui Eesti Ekspressi ajakirjanikku, kelle lugusid iseloomustab värskus, otsekohesus ja peavoolust erinev mõttekäik. 1999. aastal ilmus Hvostovi esseekogu ajaloost „Mõtteline Eesti”. Tema esimene ilukirjanduslik teos oli romaan „Lombakas Achilleus” (2004), järgnes näidend „Henrik” (2006). Ajaloolase haridusega Hvostovi sulest on tänavu ilmunud ajalooline jutustus „Projektijuht Posse” ja jutukogumik „Võõrad lood”, mille lugejad on huviga vastu võtnud. 2007. aastal ilmunud novelli „Sinised mäed” eest sai Hvostov kevadel Friedebert Tuglase novelliauhinna.

Hvostovi raamatud on tekitanud poleemikat ja teda on süüdistatud Eesti ajaloo kohta kinnistunud dogmade ründamises, müütide lõhkumises, selles, et ta kirjutab Eesti ajaloost rahvustundeta, erapooletu teadlase kombel. Aga Hvostovi on nimetatud ka idealistiks, kes võtab oma südamel olevad asjad ajada just kirjanduses.

„Henriku”, „Projektijuht Posse” ja „Võõrad lood” liigitab Andrei Hvostov ise nn „võõraste lugude” ritta. Nende lugude tegelased on venelased ja sakslased, eestlasi mainitakse vaid taustal, aga ometi on need lood Eesti ajaloost. „Võõraste lugude” kirjutamise ajendina on Hvostov nimetanud aprillirahutusi ja tähelepanekut, et hoolimata tegelikust elust puudub viimaste aastakümnete eesti kirjanduses ja filmikunstis venelane kui tegelane.

Hvostov on ladusa ja kaasahaarava jutustamisoskusega autor. Kirjaniku hingel kripeldav „oma” ja „võõra” teema ei jäta lugejat külmaks, vaid paneb mõtlema. Võib-olla on õigus Jürgen Roostel, kes Hvostovi viimasest kogumikust kirjutades lootis, et ehk suudab kirjanduse võluvägi muuta maailma, muidugi ainult natukene, inimese sees.

Täiendav info: Krõõt Kaljusto Munck tel 736 1396, Linda Jahilo tel 736 1374