Kelli vaatas esimese klassi lapsi ja temale, juba teises klassis käiale, tundusid nad natuke lasteaialastena. Ühel päeval koju minnes nägi ta koolivärava juures nutvat esimese klassi tüdrukut. Kui Kelli küsis mis juhtus, sai ta teada, et tüdruku kõik asjad on kadunud. Koos asuti otsima, spordiriided olid võimlas riietusruumis, pinal ja päevik klassiruumis ning mobiiltelefoni leitsid nad võileivakarbist. Kui kõik asjad olid leitud, läksid nad koos õue, seal ootas juba tüdruku ema. Kui too oli tüdrukute jutu ära kuulanud, tänas ta Kellit ning kiitis teda. Kellil oli sellise kiituse üle väga hea meel.