Onu Allanil oli igal pärastlõunal kombeks teha õues üks jalutuskäik. Ta pani oma kaabu pähe ja läks. Ühel tuulisel sügispäeval haaras tuulehoog onu kaabu ja lennutas kõrgele vahtrapuu otsa. Onu Allan ronis sellele järele, aga alla tulla ta kartis ja nii jäigi ta puu otsa elama. Lapsed viisid talle süüa, naabritädi muretses talvel, ega tal seal üleval liiga külm ei ole, onu Albert elas aga puu otsas edasi. Kevadel tekkisid onu kaabusse munad, needki tuli välja haududa. Aga ühel päeval oli onu Allan kadunud, ema ütles selle peale, et alati tuleb vaadata kuhu sa ronid, sest vahel võib juhtuda, et sealt ei ole enam tagasiteed.