Viruskiemand Amanda kartis kõike ja kõiki. Ta kartis tormi ja üleujutust, sahinaid ja krabinaid. Tema päevad möödusid tihti rabamätaste vahel, käpad kõrvadel ja silmad kõvasti kinni pigistatud. Kuni ühel päeval kohtas Amanda jänesepoega. Jänesepoeg oli pisike nagu püksinööp. Jänesepoja kõht oli piima täis. Ta ei kartnud kedagi ega midagi. Jänesepoega vaadates hakkas viruskiemanda hirm kahanema, lõpuks oli see nagu vesikirp mis rabalaukasse kargab.