Tädi Leida oli pensionär, aga kõik ta päevad möödusid askelduste tähe all. Aeda tuli rohida, niita, lehti riisuda, lumi rookida, sügisel hoidiseid teha- tööd oli väga palju. Ühel hommikul ärgates olid kõik tööd tehtud, tädi Leidal hakkas väga igav. Kui aga tädi järgmisel päeval aeda astus avastas ta aia nurgast musta mullahunniku. Nüüd oli tädil töö kindlustatud.