Merkuningas abiellus merenõiaga. Nõid ei võinud kuninga lapsi taluda ning nõidus nad hüljesteks, kes võivad vaid kord aastas muutuda taas endisteks. Kord nägi üks kalur inimesi, kes olid hülgenahad seljast heitnud. Mees varastas ühe hülgenaha ja viis koju. Õhtul tuli tema tare juurde tütarlaps ja palus oma nahka tagasi. Mees ei andnud ja nülgeneiu jäi mehe juurde elama. Neil sündis palju lapsi, kuid nülgeneiu süda oli merel oma õdede juures. Ning kui ta kord oma naha üles leidis, läkski ta merre tagasi.