Kolm vaest venda kohtusid oma teel vana-vana taadikest, kes nad oma lasteks võttis. Kõik vennad abiellusid, aga iga kord lausus taadike neile - "Ela õnnelikult, pojake, ära ainult unusta õiglust". Möödus mõni aasta ja vana taat tahtis näha kuidas ta kasupojad elavad. Kaks vanemat olid rikkaks saanud ja saatsid taadi tühjade kätega minema, karistuseks põletas mees nende elamises maha. Noorim poeg võrris taadi lahkesti vast, andis süüa ning andis ka terved riided selga, tänuks sai ta endale uue ning suurema tare.