Elasid kord eit ja taat. Eide tütar oli inetu, kohmakas ja tige; taadi tütar aga kaunis, tagasihoidlik ja virk. Võõrasema kantseldas taadi tütart kogu aeg ja sundis teda rasket tööd tegema, oma tütart aga hoidis ja hellitas. Eit sai taadi nii kaugele, et see ajas oma tütre kodunt laia ilma. Tütarlaps aitas oma teel kärnas koerakest, õites pirnipuud, muda alla jäänud kaevu ja parandamist vajavat ahju. Ta jõudis ühe eidekese majja ja aitas teda majapidamistöödes, mille eest andis eit talle ühe laeka, mida lubas avada alles kodus. Teel koju andis tütarlapse parandatud ahi talle leiba, kaev vett juua, pirnipuu pirne ja koera kaelas oli kullast kaelarihm, mille ta tüdrukule andis. Kui neiu isakoju jõudis, avas ta laeka, millest tuli välja terve hulk kariloomi. Vanaeide tütar oli kade ja läks ka laia ilma rändama. Kuna ta oli laisk, ei aidanud ta oma teel kedagi. Eideke andis talle koju kaasa ühe laeka, ja kui too kodus laeka avas, tulid sellest välja igasugused koletised, ja pistsid tüdruku koos emaga nahka. Vanamees aga sai rikkaks ja pani oma tütre heale mehele naiseks.