Kord istus üks taat oma kibitka ehk savielamu ees ja vaatas taevasse. Kärbes poetas talle härja vaagnaluu silma, mille möödunud aastal oli pääsuke alla neelanud ja selle omakorda kärbes. Taat viskas vaagnaluu merre, kus sellest kasvas suur saar, kuhu mahtus oma tuhat kasahhi peret talvevarju. Kord tegid kasahhid rebasele otsa peale, taat, kes vaagnaluu merre viskas, võttis rebase naha maha ja laskis naabril sellest kaks kasukat ja tuhat kaheksasada viiskümmend viis kõrvikmütsi õmmelda.