Elas kord hirvekuningas, kellel oli kaks poega - Njagrodha ja Višakha. Kumbki sai isalt päranduseks viissada hirve. Kohalik radža Brahmadatta aga armastas tihti jahil käia ja hirvi tappa, paljud neist aga ei jõudnud toidulauale, vaid surid haavatuna padrikus. Kaks hirvekuningat tegid radžale ettepaneku, et nad saadavad iga päev tema kööki ühe hirve, ühel päeval ühest, teisel teisest karjast. Valitseja oli nõus. Kord aga jõudis järjekord ühe poegi ootava emahirve kätte, kelle asemel läks radža kööki hoopis hirvekuningas ise. Inimesed aga, nähes nii ilusat looma, palusid radžat, et loom ellu jäetaks. Valitseja nõustuski, nähes hirve suuremeelsust, ning andis kõigile hirvedele puutumatuse ja keelas neid küttida.