Aulv armus talutüdrukusse, kes suvel karjamaal loomi karjatas. Tüdruku isa ei soovinud aulvi omale väimeheks ja ta pandi naiseks rikkale talumehele. Kolm aastat hiljem soovis talusse sulaseks tulla võõras mees väikese poisiga. Talumees võttiski mehe tööle. Kord kui pere seadis end kirikusse andeksandmispühale käskis peremees oma naisel ka uuele sulasele andestada. Naine läkski. Kui mees naist otsima läks, leidis ta sulase, kes oli aulv, ning oma naise surnult ja nende kõrval nuttis väike poiss. See oli nende saatus, kuna armastajad ei saanud elada ühe katuse all viis surm nad endaga kaasa.