Muinasjutt nutiksat karjusest, kes armus keisri noorimasse tütresse ja suutis lahendada kõik keisri antud keerulised ülessanded. Valvas kuldvillaga talle ja sundis hõbe-, kuld- ja teemandmetsas elavaid lohesid oma imeflöödi järgi tantsima. Tõi keisrile päikese, kuu ja koidutähe. Aitas oma teel mehi, kes olid kimpud kuradiga - üks mees pidi valvama leivaahju, kuid ise leiba süüa ei tohtinud; teine mees tahtis küll vett juua, aga veekurat ei lasnud; kolmanda mehe naise oli kurat viinud pilvepiirile. Lõpuks kui keiser karjasele loa andis, et see ta tütrega abielluda võib, pani ta noored elama kanakuuti. Ka nüüd suutis katjus kälimehed jahil käies üle kavaldad ja tõestada keisrile, et tema noorim tütar on hästi mehele pandud.