Oli kord ühel vaesel puukingameistril kolmteist last. Lossihärra hakkas noorimale tütrele kasuisaks, härral endal oli enne juba kolm poega. Kui lapsed olid suureks sirgunud, said nad teada, et Simone pole nende päris õde. Kõik kolm tahtsid seepeale tüdruga abielluda. Isa lubas, et see saab tüdrukuga abielluda, kes toob talle parima kingi. Pariisi jõudnud, ostis vanem vend tõlla, mis viib kasvõi maailma otsa; keskmine vend ostis prillid, millega oli võimalik ükskõik kui kaugele näha. Noorim vend Stephan aga ostis kolm võluõuna, mis ravisid ükskõik, mis haigust. Taas kokku saades nägid nad võluprillidega, et nende pere on haigeks jäänud. Võlutõld viis naad lossi tagasi ja võluõuntega raviti kõik taas terveks.