Elasid kord eit ja taat. Taat aitas oma hobusega karjatada mõisniku loendamatuid karju. Ühel päeval aga jäi eit haigeks ning mõisnik andis taadile nelikümmend lambakõrva, et see eidele nendest suppi keedaks. Kodus aga kasvasid kõrvadele silmad pähe, käed ja jalad külge, kuid ainult üks jäi vanakestele pojaks, ülejäänud aga jooksid minema. Kõrv, keda kutsuti Kulaktšaks, hoolitses edaspidi eide-taadi söögilaua eest. Samuti andis ta oma vendade kõrvade abil mõisnikule õpetust, et see taati enam ei hirmutaks. Kõrvast aga kasvas vägilane, kelle ilu inimesed imetlesid.