Elas kord tütarlaps, keda kutsuti Siiditutikeseks. Ükskord aga jäi tüdruku isa haigeks ning ema palus tüdrukul minna nõidarsti juurde abi otsima. Nõid ei nõustunud Siiditutikese isa muidu aitama, kui Siiditutike talle naiseks tuleb. Neiu ei tahtnud vanamehele mehele minna ning nii käskis nõid rahval Siiditutikese tünni panna ning jõkke heita, kuna muidu ähvardavat tema rahvast häving. Tüdruk heidetigi kurvalt tünniga jõkke, kuid selle tünni leidis hoopis vaeslapsest noor kalur. Noored armusid ning poiss pani tünni oma kurja koera. Siiditutike joonistas oma näo kasetohule ja andis kaasa noormehel, kui see kala püüdmas käis. Kord viis vesi kasetohust pildi endaga kaasa, kuni see jõudis valitseja khaani valdustesse. Khaan saatis oma väed tüdrukut otsima, kuna tema ilu pimestas tedagi. Noor vaeslapsest kalur päästis aga neiu khaani käest ära ning noored elasid õnnelikult oma onnis edasi.