Elasid vaesed ja vanad eit ja taat. Taat hakkas metsa väikest põllulappi rajama kuhu siis maisi külvata. Töö edenes aeglaselt, aga hommikuks oli keegi põllu üles harinud. Sama juhtus ka siis kui eite-taati hakkasid maisi külvama. Kui lõikusaeg kätte jõudis, oli keegi saagi öösel ära viinud. Taat oli väga õnnetu, ta sattus linnupesale, kus istus linnuke. Taat arvas, et linnud on süüdi tema maisi kadumises ning tahtis linnu ära tappa. Lind aga hakkas inimkeeli rääkima, paludes halastust, ning andis mehele võluhobuse, ämbri ja vahtrapuust nuia. Neid esemeid kasutades said eite-taati jõukaks.