Esimene lause:
Vanal õnneajal leiti maa peal palju paremaid inimesi kui praegu, sellepärast laskis ka taevaisa mõne imelikuma loo neile avalikuks ilmuda, mis nüüd kas hoopis varjul seisab või harukorral kellelegi õnnelapsele nähtavaks tõuseb.
Sisukokkuvõte:
Näkineitsi istus sageli mere ääres kivi peal, vahel moondas ennast hobuseks, lehmaks või mõneks teiseks elajaks ja tuli õhtuti lastega mängima. Ükskord kinkis näkineitsi laiskvorst Une-Tõnule sõrmuse. Sageli kohtusid nad veealuses riigis ja armastus täitis nende südamed. Aeg möödus kiiresti ja Une-Tõnust sai vanamees ja ta suri ära.
| Raamatust | Asukoht raamatus |
|---|---|
Lk. 113-123 |
