Ühe mäe jalamil piimajärve kaldal elab poisike nimega Rõstu, kes oskab loomade keelt ja puhub putkevarrel imelisi viise. Ak-khaan meelitab ta endaga kaasa ja käsib tal oma lastele hõbeflööti puhuda. Kui Rõstu keeldub, sunnib ta poisikese raskele tööle. Poiss on juba täitsa ära kurnatud, kui kuuleb sipelgaid omavahel rääkimas, milliste võlusõnadega saab kedagi paigale sundida või siis tantsima panna. Selle teadmise abil pääseb Rõstu tagasi oma piimajärve kaldale ja elab seal õnnelikult putkedel ja ämblikuniitidel musitseerides tänapäevani.